REIMO SILLAMAA: Kohtunik - õiglusmõistja või karistaja?

Kes on kohtunik? 

Kohtunik - õiglusmõistja või karistaja? Miks kohus, mitte omakohus?

“Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate, niisugusega mõistetakse teile kohut: ja missuguse mõõduga te mõõdate, niisugusega mõõdetakse ka teile.” Matteuse 7:1-2

Usun, et õiglust on mõistetud ajast, mil inimesed tõusid kahele jalale ja hakkasid mõistma ühiselureeglite vajalikkust. Reegleid oli vaja eelkõige neile, kes ei suutnud ennast kaitsta.

Lugesin teemasid ja millegipärast tundub mulle, et need on omavahel seotud, neid ei saa üksteisest eraldada. Pole minu pädevuses hinnata kaasaegset kohtukorraldust ega kõiki organeid, kes töötavad koos kohtuga. Samas näeme ja kuuleme kohtu tööst iga päev ning see paneb mõtlema.

Lugedes ajalehti ja vaadates televiisorist uudiseid, on küllaltki raske otsustada. Hiljuti jäi keegi vahele altkäemaksu võtmisega süsteemis, mis peaks tagama neutraalse õigluse. Kust peaks tulema minusse kindlus, et õigluse ostmine pole siin riigis süsteem? Kust on võimalik saada garantii, et see oli üksikjuhtum ja et võib-olla oli tegu lihtsalt liiga rumala inimesega, kes ei osanud tasa sõuda ja kaugele jõuda?

Noored teavad kohtu tööst küllaltki vähe, ja kaldun arvama, et see on mitmete noorte jaoks pigem õnn kui õnnetus. Aga inimesed, kellega olen lävinud, ei näe riigikohtus küll mingit päästjat. Inimesed räägivad ulmelistest riigilõivudest, mis tuleb tasuda enne seda, kui kaalukausid kaaluma hakkavad. Sellepärast polegi neil tegelikult vist midagi omakohtu vastu.

Kes julgeks midagi ette võtta, kedagi tapma, röövima või vägistama minna teades, et heal juhul pääseb ta sandina, kui üldse pääseb. Kui me vaatame mägilasi, kellest massiteave on loonud meile moonutatud ettekujutuse - kas nende seas aetakse suust välja seda, mis sülg suhu toob? Ei. Inimest koheldakse seal austusega.

Meie ühiskonnas võib inimest solvata, mõnitada - mida iganes. 

Kui oled tark ja tunned seadusi, siis tundub, et kõik on lubatud. Paberil kõlab kõik uhkesti, aga nagu tavaliselt - seaduseveskid jahvatavad aeglaselt, ja mis sealt välja tuleb, pole teada.

Lihtne inimene ei usu riigi õiglusesse ja pole kadunud vanasõna 

“Väiksed (lollid) võllas, suured tõllas”. 

Rääkisin isaga kohtu ja õiglusemõistmise teemal. Isa ütles, et praegust olukorda ta andmete puudumise tõttu ei kommenteeri, aga Nõukogude ajal oli süü ja süütus ostetav, küsimus oli ainult summas.

Soodsat otsust mõjutasid siis sidemed. Sa pidid teadma, kellele ja kui palju maksta, sest kui liiga vähe pakkusid, võisid saada altkäemaksusüüdistuse. Sidemed ja nupukesed, kuhu vajutada, olid väga tähtsad. Isa arvas, et ei või küll võimalik olla, et inimloomus on nii vähese aja möödudes 180 kraadi muutunud ja kõik vastutavad isikud on endale tiivad selga kasvatanud.

Usun siiralt, et inimesed ei taha kohtuaparaadiga tegemist teha. Ainult äärmises hädas – siis, kui on võimatu sellest asutusest mööda hiilida. Rõhutan veel kord, inimesed teavad kohtu tööst vähe ja minu jaoks on arusaamatu lause 

“Seaduse mittetundmine ei välista karistust”. 

Inimesed õpivad ju seadusi tundma aastaid. Koolis sirvisime kunagi põhiseadust ja minu järeldus sellest oli: “Üks pagana paks raamat!”

Minu jaoks on praeguses eluetapis palju olulisemaid asju. Arvan, et inimesed peaksid esialgu omandama koolis selle, mida seal õpetatakse, ja usaldama oma vanemate õpetust hea ja kurja äratundmisest: 

“Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.”

Olen mõelnud, miks ei võiks ma minna ja osta tulirelva. Kas riik kahtleb selles, kuhupoole ma toruotsa pööran? Miks ei võiks ma osta endale tulirelva, kui mind pole süüdimatuks tunnistatud? 

Veel tahan ma teada, miks ei lubata kevadel minna näiteks Peipsi järve jääle. 

Mulle jääb arusaamatuks, 

miks ei ole seadustega keelatud põlevasse ahju pugemine. 

Kui mina, keda pole hulluks tunnistatud, tahan ennast kevadisel järvejääl proovile panna, miks ma seda teha ei või?

Kas maailmakuulsat arsti Allan Bombart’i oleks pidanud kusagil trellide taha topituna hoidma? Kuidas ühiskond lubas tal hakata ületama ookeani pisikese kummipaadiga, ilma toidu ja veeta? Ühesõnaga - mulle tundub arusaamatu, miks ühiskond, kes peab ennast demokraatlikuks, võtab oma liikmetelt ära vastutuse võimalikkuse. Kes ja kuidas saab näidata täpselt seda piiri, mis inimesele on lubatud?

Tahes-tahtmata peab seaduste täitmine olema seotud isiku valikuvabaduse austamisega.Võib-olla siis muutub kohtupidamine rahva hulgas autoriteetsemaks.

Praegu õiglusele mõeldes tundub mulle, et 

õigus on nendel, kellel on priskem rahakott. 

Kui tahetakse kuhugi jõuda, peab tavaliselt kiitma süsteemi taevani ja kõrgemale veel. 

Kahju, et minu kirjatükk selline välja tuli: oleks ju võinud kohtuniku saatel vaadata Riigikohtu maja, aga kuidas kohtunik koos minuga tahab liikuda, kui ta teab, et mina pean teda võib-olla alkäemaksuvõtjaks.