EESTI LASTELE TEHAKSE KOOLIDES PROPAGANDAT!

Foto: Argo Ingver

EESTI INIMKAUBANDUSE ÄRIKAD ON SIHIKULE VÕTNUD EESTI LAPSED OMA PROPAGANDAGA!

Mäng aitab õpilastel avastada oma pagulastega seotud väärtushinnanguid, kuid ei sunni neid muutma.

„Seisan kohvikus järjekorras. Minu ees on järjekorras tõmmu noor välismaalane. Teenindaja ütleb, et temasuguseid kaltsupäid ei teenindata. Mida ma teen?” Selliseid olukordi kirjeldab Tartu ülikooli eetikakeskuse ja Eesti Pagulasabi koostatud mänguline õppevahend „Väärtuste avastajad”.

Lauamäng loodi põhikooliklassides kasutamiseks juba 2012. aastal ja seda on saatnud positiivne tagasiside. Nüüd on mängule valminud pagulasteemasid kajastav laiend, mida eile Tartus õpetajatele tutvustati.
Teema huvitab lapsi

MTÜ Pagulasabi projektijuht Ingi Mihkelsoo ütles, et põhikoolilastele saab kõige paremini läheneda just mängulise õppe kaudu. Arvamus, et pagulasteema lapsi ei puuduta ega huvita, on tema sõnul vale. Lapsed saavad nii kodust, sõpradelt kui ka sotsiaalmeediast vastukäivaid sõnumeid ja seega on vaja, et ühiskonnas palju kõneainet tekitanud teema jõuaks ka klassiruumi.

Lauamängus on iga situatsiooni lahendamiseks ette antud kuus eri lahendust, millest ükski pole lõpuni vale ega õige. Ent rühmatöö ja arutelude tulemusena tuleb lõpuks jõuda üksmeelele, milline on grupi ühine käitumisviis. See ühine valik peaks kõnetama kõigi osalevate õpilaste väärtusi. Mängu välja töötades katsetati etteantud olukordi ja valikuvariante Tartumaal Sillaotsa koolis. Pärast õpilastelt tagasiside saamist selgus mängu loojatele, et ligi pooled situatsioonid tuli välja vahetada. Näiteks olid mõned valikvastused liiga ilmselt „õiged”.
Rühmatöö ja arutelude tulemusena tuleb jõuda üksmeelele, milline on grupi ühine käitumisviis.

Tartu ülikooli eetikakeskuse projektijuht Mari-Liis Nummert ütles, et mäng aitab õpilastel jõuda lähemale enda väärtushinnangute avastamisele ja mõistmisele. Rühmatöö tulemusena peavad õpilased suutma nii enda arvamust esitada ja põhjendada kui ka teiste arvamusi kuulata, mis on Nummerti sõnul väga oluline. Pikemas perspektiivis peaks enda väärtuste kujunemise mõistmine looma põhja ka nende võimalikuks muutmiseks, kuid see pole selle mängu põhieesmärk, selgitas Nummert. Tegu on lihtsalt mängulise õppevahendiga, mis avab arutelu, kuid ei sunni õpilasi end muutma. On selge, et erinevaid väärtushinnanguid on ka õpetajatel, kes klassiruumis seda mängu korraldama hakkavad. Seda, et õpetaja hakkab arutelu ühele või teisele poole kallutama, Nummert ei karda, sest mäng on loodud niimoodi, et ükski valitud tegutsemisviis ega selleni viiv väärtus pole vale. Arutleda saab ainult selle üle, miks käituvad mõned õpilased üht- või teistmoodi ja mis on selliste väärtushinnangute kujunemise põhjus.

Mihkelsoo lisas, et arutelu tekkides kerkivad üles ka küsimused, millel võib olla faktipõhiseid vastuseid. Nii on õpetajate roll vajaduse korral ka ühiskonnas liikvele lastud müüte kummutada või õigeid vastuseid anda. Eile koolituse saanud õpetajad peavad õpitu nüüd kodukoolis edasi andma, et kolleegidki teaksid, kuidas väärtustemängu klassis kasutada.
Kooli kogemus pagulastega

Tartu Raatuse kool on üks neist, mille perre on lisandunud ka pagulaslapsed. Direktor Toomas Kink rääkis eilsel koolitusel enda kogemustest nelja Süüriast pärit õpilase sulandamisel oma kooli. Koolis oli varem võõrkeelseid õpilasi olnud (vahetusõpilased, romad, vene pered), kuid uus olukord sundis koolitööd palju muutma.

Esmatähtsaks pidas ta just koolimeeskonna väärtuste kujundamist, kus on vundamendiks uskumused ja hoiakud ning võtmeisikuteks õpetajad. Kink lisas, et tema ei pane n-ö tavaõpetajat alguses pagulastega tööle, kuna sel õpetajal puuduvad vastavad oskused ja teadmised. Enne on vaja neid järjepidevalt arendada, et muutunud situatsioonidega hakkama saada. Tartu linna abiga on koolil olnud võimalik selleks tööks palgata eraldi inimene.

Sõjakoldest tulevate õpilaste enda puhul peab ta õppetegevuses esmaseks intensiivset keeleõpet. Paralleelselt toimub koostöö vähem keelt nõudvates ainetes (loov- ja oskusained). Alles pärast teatud keeletaseme saavutamist hakatakse Raatuses pagulaslapsi ka rohkem keeleoskust nõudvatesse tundidesse viima. „Tal ei ole ju mõtet istuda ajalootunnis, kui ta midagi aru ei saa,” ütles Kink. Murelikuks teeb direktorit aga mitte ainult esmane sisseelamine ja keskkonda sulandumine, vaid ka küsimus sellest, mis saab nendest õpilastest pärast kooli lõppu. Milline on nende hariduslik jätkusuutlikkus?

Näide mängust: küllakutse

Minu klassi tuleb uuest õppeaastast Anna, kelle üks vanem on abiellunud Pakistanist pärit Eesti kodanikuga. Uuest abielust on sündinud paar last, kes on Annale poolõed ja -vennad. Kõik lapsed on Eestis üles kasvanud ja oskavad eesti keelt sama hästi kui nende vanem poolõde Anna.

Uute klassikaaslastega tutvumiseks jutustab Anna klassile Pakistanist ja oma perest ning näitab pilte. Seejärel kutsub ta kõik klassikaaslased endale külla, et rääkida põnevaid lugusid Pakistani elust ja proovida uusi sööke ja jooke.

Pärast tundi tulevad mõned klassikaaslased minu juurde uuest tüdrukust ja tema esitlusest muljeid jagama. Mõned neist ütlevad, et nemad p
agulaste lastele külla ei lähe ja selliste lähedusse minna ei soovi. Seejärel küsivad nad minult, kas kavatsen Annale külla minna. Nad ei tee väljagi sellest, et Anna seisab sealsamas ja kuuleb kõike pealt.

Mida ma teen?

1. Ütlen klassikaaslastele, et mina küll ei kavatse üksi Annale külla minna.

2. Astun Anna kaitseks välja ja ütlen pahaselt, et klassikaaslased on rumalad ega saa ise ka aru, mida räägivad.

3. Ütlen klassikaaslastele, et ma ei tea, aga tegelikult võtan küllakutse vastu, sest see tundub põnev.

4. Ütlen otsesõnu, et kavatsen külla minna, ja kutsun teisi sama tegema.

5. Kehitan õlgu ja kõnnin minema, sest ei soovi sellises ebamugavas olukorras olla.

6. Ei tee klassikaaslastest väljagi ja lähen Annaga räägima, et ta ei arvaks, et kõik klassis temasse halvasti suhtuvad.

Allikas: Delfi