keeleõppel osalevad eranditult vaid ukrainlased. Alguses oli keelerühmades esindatud 16 rahvust.

Päevalehe loost saab teada, et keeleõppel osalevad eranditult vaid ukrainlased.
Alguses oli keelerühmades esindatud 16 rahvust. Kolme kuu jooksul on aga pea pooled osalejad õppimisest kõrvale jäänud. Nädal enne kursuse lõppu on alles ainult ukrainlased.

Keskerakondlane Märt Sults, aga on öelnud riigikogus:  "See jutt, et araablane õpib kahe aastaga eesti keele ära, on illusioon ja häma."

------------------------

Kümme õpetajat annavad pagulastele tunde vabatahtlikult ja kursus on soovijatele tasuta.

Foto: Priit Simson

Tallinna ülikooli õppejõudude ja magistrantide antava tasuta keelekursuse tunnis ilmub tahvlile sõna „ümbermaailmareisija”. Kolm ukrainlasest sõjapõgenikku loevad seda püüdlikult kokku. „See koosneb kolmest eraldi sõnast,” selgitab õpetaja Merilin Kotta. Tatjana veerib „ümbermaailmareisija” kokku ja hüüab lõpuks võidukalt: „Aa, turist!”
Reklaam

Märtsis alustas neli kursust ligi 35 pagulase ja lisakaitse saaja osavõtul. Nii et kursustel käivad need, kelle riik on juba abivajajaks tunnistanud.

Alguses oli keelerühmades esindatud 16 rahvust. Kolme kuu jooksul on aga pea pooled osalejad õppimisest kõrvale jäänud. Nädal enne kursuse lõppu on alles ainult ukrainlased.

Ettevõtmise algataja on TLÜ humanitaarteaduste instituudi Itaalia uuringute professor Daniele Monticelli, kes on ka üks õpetajaid. Tema sõnul jääb kursus pooleli enamasti päevatöö ja tundide kokkulangemise tõttu. Pea kõik keelekursustel osalejad on Eestis töö leidnud.
„Mina töötan õpetajana,” ütleb Tatjana. „Mina olen arst,” jätkab Olena. „Mina olen treener,” lisab tema abikaasa.

Monticelli sõnul on kõige motiveeritum olnud edasijõudnute grupp, kelle eesmärk on sooritada eesti keele eksam ja sellega siin elamist kindlustada. Paljud on Eestis aastase elamisloa alusel ja peavad seda pidevalt uuendama.

Tunnis käib parasjagu ametite õppimine. „Mina töötan õpetajana,” ütleb Tatjana. „Mina olen arst,” jätkab Olena. „Mina olen treener,” lisab tema abikaasa.

Olena on pensionär, Tatjana aga vene koolis algklasside õpetaja. Ta on Eestis elanud umbes aasta, kuid keeleõpet alustas selle aasta märtsis, kui Tallinna ülikool seda võimalust pakkus. „Ma elan Eestis, pean õppima eesti keel,” ütleb ta veendunult.
Koolitus pole tihti piisav

Monticelli nendib, et kuigi riik toetab pagulaste keeleõpet, pole sellest vahel eriti abi. Inimesed ei jõua endale keelekooli kursusi välja otsida ja kui seda ka tehakse, siis jääb riigipoolsest toetusest suhtlustasandile jõudmiseks väheks. Toetus on piisav ainult algkursuste läbimiseks, selgitab Monticelli. See pole aga kindlasti piisav selleks, et siia tulnud inimene oleks võimeline sooritama riiklikku B1-taseme keeleeksamit.

Ülikoolis käib õpetamine vabatahtlikult ning TLÜ on õla alla pannud ruumide ja õppematerjalidega. See lihtsustab võõrasse keskkonda tulnutel esimese sammu tegemist.

Keeletunnis üritatakse vältida teiste keelte kasutamist ja suheldakse pea eranditult eesti keeles. Olgugi et enamik kursustele tulnuid polnud varem eesti keelega üldse kokku puutunud. Õpilased tõlgivad küll omakeskis sõnu vene keelde ja ootavad siis õpetajalt heakskiitvat noogutust või parandust.
Teise tõlkekeelena kasutatakse inglise keelt, sest enamik araabia emakeelega pagulasi oskab inglise keelt.

Teise tõlkekeelena kasutatakse inglise keelt, sest enamik araabia emakeelega pagulasi oskab inglise keelt. Monticelli sõnul oli paljudele ainult eesti keele kasutamisega harjumine raske, kuid see andis juba kuu aja jooksul tulemusi.

„Meie… читать,” alustab Olena. „Loeme,” tuleb õpetaja appi. „Meie loeme paberilt. Aga rääkima. Raske. Raske!” õppurid naeravad. Sõna „raske” oli õpetaja neile just varem näidanud ja see lebab nüüd „paabelile” kirjutatuna laual. Kõigest kolme kuuga on saavutatud tase, kus aeglasest eesti keelest suudetakse juba natuke aru saada. Õpilaste sõnul on kõige lihtsam aru saada just kirjasõnast.

Suveks saavad kursused läbi, kuid võimaluse korral soovitakse pagulased ja lisakaitse saajad liita suveülikooli kursustega.

Sügisel avatakse aga õppeklassid uuesti. Võib-olla on selleks ajaks Eestisse jõudnud rohkem pagulasi, kes keeleõpet vajaksid.

Kevadel alustades polnud Eestis veel ühtegi kvoodipagulast, üks neist on nüüd kursustega liitunud.

Tunnis näeb ka pisaraid
Keelekursuse eestvedaja professor Daniele Monticelli sõnul tuleb sõjakoldest pärit õppurite puhul arvestada nende läbielamistega. Kursuste jooksul on nähtud palju emotsioone ja ka pisaraid. Sel puhul on õpetajal tulnud lasta inimesel oma suhtluskeeles tunded välja rääkida.
Monticelli mõistab, et tegu pole ainult keelekursusega, vaid ka suhtlemiskohaga, kus sotsialiseerutakse ja jagatakse oma lugusid. Inimeste tausta kohta küll otseselt ei küsita, kuid kui vaja, tuleb nende lood ära kuulata.

Allikas: Päevaleht