Armsad sõbrad, head Balti ketti aastapäeva!

Balti kett (läti Baltijas ceļš 'Balti tee', leedu Baltijos kelias 'Balti tee') oli 23. augustil 1989 Eestis, Lätis ja Leedus korraldatud ühine poliitiline massimeeleavaldus, mille eesmärgiks oli demonstreerida maailmale Baltimaade vabadustahet ja juhtida tähelepanu NSV Liidu ja Saksamaa vahel poole sajandi eest sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile, mille salaprotokollid viisid Baltimaade okupeerimise ja annekteerimiseni NSV Liidu poolt.

Meeleavaldusest võttis osa ligikaudu 2 miljonit inimest ehk umbes 25 % Eesti, Läti ja Leedu tolleaegsest elanikkonnast. Baltimaade rahvad rivistusid üle 600 km pikkuseks Tallinna, Riiat ja Vilniust ühendanud katkematuks inimahelaks.

Balti kett ning sellele eelnenud Balti apell ja Hirvepargi miiting valmistasid oma nõudmiste õigusliku rõhuasetusega ette Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel 20. augustil 1991.

Ajalugu

Meeleavaldus oli ajastatud Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamise 50. aastapäevale. Vastavalt paktile ja selle juurde kuulunud salaprotokollidele jagasid NSV Liit ja Saksamaa Ida-Euroopa mõjusfäärideks: Läti, Eesti, Soome, Poola idaosa ja Bessaraabia läksid NSV Liidule, Leedu ja Poola lääneosa Saksamaale.
NSV Liit eitas aastakümneid pakti salaprotokollide olemasolu, kuigi need olid Nürnbergi kohtuprotsessidel avalikuks tulnud. Nõukogude propaganda väitis ka, et okupatsiooni pole olnud ja kolm Balti riiki ühinesid vabatahtlikult Nõukogude Liiduga.

Balti kett demonstreeris Nõukogude Liidule ja kogu maailmale Eesti, Läti ja Leedu rahva vabadustahet, solidaarsust ja otsustavust võidelda kätte kaotatud iseseisvus. See äratas maailmas suurt tähelepanu ja aitas kaasa Balti riikide vabanemispüüdluste teadvustamisele.

Balti keti algatasid ja korraldasid Leedu Sąjūdis, Läti Tautas Fronte ja Eesti Rahvarinne. Eestis aitas organiseerimisel oluliselt kaasa Eesti Muinsuskaitse Selts. Ametlik otsus inimketi korraldamiseks võeti vastu Pärnus 15. juulil 1989 Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete koordinatsiooniorgani Balti Nõukogu esimesel koosolekul.

Inimketi sõnumi otsingul otsustati jääda sõna "Vabadus!" (läti "Brīvība!", leedu "Laisve!") juurde ja aktsiooni nimetuseks määrata "Balti tee". Kolme Baltimaad hõlmanud massimeeleavaldusega loodeti ühtlasi raputada NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi MRP-komisjoni, mille tegevus oli seni kulgenud loiult.

26. augustil 1989 tegi NLKP Keskkomitee avalduse "Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides", mis loeti ette päeva kokkuvõtvas televisiooni uudistesaates "Vremja". Selles kritiseeriti toimunut ähvardaval toonil. Muuhulgas öeldi:

"23. augustil 1989 püüdsid sündmuste organiseerijad kruvida meeleolu üles tõelise natsionalistliku hüsteeriani. Asi on läinud kaugele, Balti rahvaste saatust ähvardab tõsine oht. Inimesed peavad teadma, millise kuristiku poole tõukavad neid natsionalistlikud liidrid. Kui neil õnnestub oma eesmärke saavutada, võiksid tagajärjed olla rahvastele katastroofilised: nende eluvõimelisus ise võib sattuda küsimärgi alla."

24. detsembril 1989 oli NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress sunnitud tunnistama Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle juurde kuulunud salaprotokollid allakirjutamise hetkest kehtetuks ja õigustühiseks.

Balti kett, sellele eelnenud Balti apell ja Hirvepargi miiting valmistasid oma nõudmiste õigusliku rõhuasetusega ette Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel 20. augustil 1991.

600 kilomeetri pikkune ligi kaht miljonit käsikäes seisvat inimest ühendanud Balti kett oli Guinnessi rekordite raamatus kuni 2004. aastani.

Allikas: WIKIPEEDIA