Kelmid võtsid kodututelt viimsegi pisku!

Vitas Malinauskase ja Aleksandr Tšistovi juhitud kurjategijate rühmitus pettis ligi 90 elu hammasrataste vahele jäänud inimest. Kodututelt võeti mõne pudeli viina või õlle eest ära nende sissetulekud ja jäeti nad võlgadesse siplema vahendab POSTIMEES.

Ei saa öelda, et see on uus skeem, sest tegelikult pandi selle rühmituse üks haru Tartus trellide taha juba 2014. aasta suvel. Ehkki uurijad aimasid, et osa seltskonnast jäi toona veel tabamata, oli esialgu infot liiga vähe. Kui aga politseijaoskondadesse hakkasid ilmuma pahased eluheidikud, kellelt oli pangaarvelt ära võetud pension või muu viimane pisku, mis neil oli, siis oli põhjust uue menetluse alustamiseks.

Need kodutud ei teadnud, et tegelikult oli kohus juba nende tagaselja otsuse teinud, ja nad maksid tagasi raha asjade eest, mida nad kunagi ostnud polnud, või maksid laenu, mille raha nad kunagi ei näinud. Ei saa väita, et nad täiesti süüta olid, kuid arvestades nende elujärge ja informeeritust, polnud neid ka eriti keeruline ära kasutada.

Etteruttavalt olgu öeldud, et põhjus, miks selline kuritegevuse liik üldse eksisteerib, on politsei sõnul nende samade kiirlaene ja järelmaksu võimalusi pakkuvate firmade pealiskaudne, et mitte öelda ükskõikne suhtumine oma teenuste suuremasse reguleerimisse.

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo talituse juhi Roger Kummi sõnul leidub alati naiivseid või kergesti mõjutatavaid inimesi, keda ebaausad inimesed ära kasutavad. «Ettevõtted peaksid ka ise andma maksimaalse panuse selleks, et sarnaseid juhtumeid tulevikus vältida. Võimalusi selleks on piisavalt, need tuleks süsteemselt kasutusele võtta,» selgitas Kumm.

Asotsiaalsete inimeste leidmine oli rühmitusele uskumatult lihtne. Tuli vaid sõita kella kümne paiku hommikul mõne väiksema poe ette, kuhu kogunevad need, kes hommikul esimese asjana endale viinast või kangest õllest peaparandust otsivad.

Elus ummikusse sattunud meeste ja naiste ette läikivates luksusautodes sõitnud mehed pakkusid neile «äri». Esialgu tehti kodututele «triaaži» ID- ja pangakaardi olemasolu alusel. Kuna mõlema kaardiga kodutuid väga palju polnud, kõlbasid üsna pea ka need, kellel polnud kumbagi. Äri sisusse neid pikemalt ei pühendatud, aga see-eest lubati vastutasuks mõnikümmend kuni paarsada eurot, alkoholi ja ilmselt ka muid pisemaid hüvesid.

Selliseid poetaguseid tegevuspaiku oli nii Tallinnas kui ka selle lähiümbruses, aga värbamas käidi ka Raplas, Pärnus ning isegi Saaremaal ja Hiiumaal. Kui «äripartnerid» olid leitud, siis viidi nad Tallinna riidepoodi, kust kodututele korralikumad riided selga osteti. Seejärel nad pesti ja kasiti, et kõik oleks usutav.

Lihtsaim skeem nägi ette kiirlaenude võtmist kõigist Eesti tuntumatest ja vähemtuntumatest krediidiasutustest, mis sellist teenust pakuvad. Kokku oli püsinimekirjas umbes 7–8 ettevõtet. Nende veebilehel täideti mõne tuhande euro laenamiseks vajalikud formaalsused paari minutiga ära.

Kui laenu andnud firma nõudis pangaväljavõtteid, siis need esitati võltsitud tabelifailina. Selliseid faile on väga lihtne võltsida ja samas seda pettust ka tuvastada, kuid kiirlaenu pakkujaid see ei huvitanud. Kuidas muidu selgitada asjaolu, et tegelikult võiksid nad aktsepteerida ainult panga väljastatud peaaegu võltsimatut digiallkirjastatud versiooni tabelifailist, mille saamine on sama lihtne kui tavalise tabelifaili saamine netipangast.

Kui vajalikud lahtrid olid täidetud ja info vahetatud, jäid kelmid kõnet ootama. Olenevalt krediidipakkujast tuli see mõne tunni kuni mõne päeva jooksul. Krediidipakkujad küsisid neis kõnedes paari asja, millele tuli vastata umbes kolm korda järjest enesekindlalt «jah». Enesekindlad jah-ütlejad polnud loomulikult dokumentide omanikud, vaid kuritegeliku ühenduse liikmed, kelle paberimajandus oli täidetud esmaklassiliselt.

Neil oli isegi vihik, kuhu oli kirjutatud telefoninumber ja nimi, kes sellelt numbrilt vastama peaks. Et asi oleks usutavam, vastasid olenevalt ärakasutatu soost kas naised või mehed eesti või vene emakeelega.

Seejärel mindi ühte Eesti tuntumasse elektroonikapoodi, kus neil oli tööl n-ö oma mees. See mees pigistas silma kinni, kui tema käest käisid kahe või kolme kaupa järelmaksuga tehnikat ostmas inimesed, kellel olid kaasas saatjad, kes ütlesid neile ette, mida osta, ja kui vaja, siis ka tõlkisid nende juttu. Kuigi uurijad on veendunud, et ka see müüja oli skeemis osaline, siis tõendite nappuse tõttu teda kohtu alla ei viidud, ent oma töökoha tolles elektroonikapoes ta kaotas.

Kohtuasjas oli tunnistaja ka ühest teisest elektroonikapoest, kes skeemis osaleda ei soovinud ja kelmidele kaupa ei andnud. «Kui poodi tuleb järelmaksuga tehnikat ostma asotsiaalse välimusega inimene koos saatjaga, siis see peaks häirekellad tööle panema,» sõnas Kumm toda müüjat tunnustades.

Petised tellisid elektroonikat ka mitme Eesti ettevõtete netipoest, iga kord umbes 1500 euro ulatuses. Sellise mahu tingis poodide reeglistik.

Kui kurjategijad olid oma plaani ellu viinud, siis andsid nad ohvrile ta dokumendid tagasi ja viskasid ta tänavale. Saadud raha läks ühenduse juhtidele Vitas Malinauskasele ja Aleksandr Tšistovile ning nende alluvatele, elektroonika läks internetis müügiks. Hinnanguliselt suudeti ühelt inimeselt välja pumbata 3000–8000 eurot. Inimesi, kelle osalus tõendust leidis, oli kokku 80 ringis ja nende tekitatud kahju ulatus 370 000 euroni.

Skeem hakkas päevavalgele ilmuma, kui tänavale visatud inimesed avastasid, et kohtutäiturid on nende pensioni- ja toetusraha konfiskeerinud.

Politseinikud teadsid ühendusest juba üsna pikalt, kuid nad pidid kõrvalt jälgima, kuidas ühendus aina uusi ohvreid leidis. Politseinike sekkumine oleks rikkunud tõenditekogumi ja suur hulk seltskonnast oleks puhtalt pääsenud.

Kogutud raha läks umbes 80 protsendi ulatuses Malinauskase ja Tšistovi kätte ning ekipaažid (nii kutsusid uurijad rühmituse realiikmeid – toim) said ülejäänu ehk umbes 500–2000 eurot. Rühmituse juhid elasid väga luksuslikult, olles luksmaasturite, korterite ja majade omanikud. Madalamal astmel olevad liikmed nii hästi ei elanud, aga motivatsiooni tõstmiseks korraldasid Malinauskas ja Tšistov igal nädalavahetusel ühes Õismäe restoranis rikkaliku pummelungi.

Need peod möödusid üsna sundimatus õhkkonnas, sest tegelikult olid kõik omavahel sõbrad juba lapsepõlvest alates. Suur osa neist elas Astangul kõrvuti majades ja koos kasvati üles, isegi paljud varasemad kuriteod olid koos toime pandud. Teine osa seltskonnast oli kasvanud sealsamas Õismäel, kus nädalavahetustel simmanit peeti.

Malinauskase ja Tšistovi puhul on uurijate sõnul tegu inimestega, kes on endale koha kuritegeliku maailma päikese all sõna otseses mõttes välja võidelnud. Uurijate sõnul on vaja kuritegelikus ilmas autoriteedi saavutamiseks sisendada endale hirmufooni, et alluvad sind kardaksid. Seetõttu ongi hea, kui minevikus on mõni isikuvastane kuritegu, nagu Tšistovil ja Malinauskasel, kes koos kahe teise mehega peksid 2006. aastal Õismäel maja kõrval surnuks mehe, kellelt nad varastasid mobiiltelefoni.

Politseinike sõnul oli selle kelmuse kõigi episoodide avastamine nende jaoks iseäranis keeruline, sest tunnistajatest kodutute otsimine oli sama hea kui heinakuhjast nõela otsida, koduaadressi ega telefoni neil ju pole. Lisaks on kodututelt raske ütlusi saada, kuna nad on tihti purjus.

Seejärel pidid kodutud näitama ükshaaval ära kõik kohad, kus nad midagi tegema pidid. Politseile oli see tohutu hunnik töötunde ja prokurörile 79 umbes 250-leheküljelist kohtutoimiku läbitöötamist. Asja menetlenud Põhja ringkonnaprokuröri Diana Helila sõnul ta eelmise aasta oktoobrist muud ei teinudki, kui koostas süüdistusi.

Selle uurijate ja prokuröri võimekuse piire kompinud uurimise käigus ei teinud kurjategijad nendega mitte ühelgi moel koostööd. Pigem parastasid, et see ligi 90 ärakasutatud inimest pole kaugeltki veel kogu tõde. Prokurör Helila sõnul teda need pilked ei heidutanud, sest kõiki petta saanud inimesi polegi võimalik üles leida ja lõplik karistus poleks enam palju erinenud.

Eile kokkuleppemenetlusega leppinud Malinauskas läks vangi viieks aastaks ja kaheksaks kuuks ning Tšistov neljaks aastaks ja üheksaks kuuks. Ülejäänud ühenduse liikmete vanglakaristused jäid vahemikku 3–3,5 aastat.

ALLIKAS: POSTIMEES