SUUR LUGU! Eesti tatarlased käivad ringi ideega ehitada Tallinnasse uus mošee.

Eesti tatarlased käivad ringi ideega ehitada Tallinnasse uus mošee. Mõned Eesti poliitikud arvavad, et mošee tekkimist Tallinnasse peaks igal juhul takistama vahendab Eesti Ekspress.

Eesti on üks väheseid kohti Euroopas, kus pole mošeed, ja vähemalt osa Eesti poliitikuid arvab, et nii see peakski jääma. Ei, need ei ole EKRE liikmed, vaid võimule märksa lähemal olevad inimesed. Loomulikult ei hakka keegi seda avalikult ütlema ja loomulikult pole kusagil salajast paberit nimega „Mošee takistamise riiklik arengukava“, aga suhtumine on mõnel pool küll selline: tuleb teha kõik, et Tallinna ei tuleks mošeed. Sündmused Euroopa lääneosas – viimati Prantsusmaal – muidugi ainult suurendavad seda umbusku.

Muslimite vaatenurgast on sama kehvas seisus, st ilma mošeeta, Euroopa pealinnadest veel ainult Riia.* Riia kesklinnas on ühte hoovi elumajade vahel küll pressitud madal punastest tellistest nõuka-aegne abihoone, mida küll kutsutakse mošeeks, aga pigem on see mošeelaadne toode. Läti muslimid kasutavad seda kooskäimiskohana, aga päris pühakoda see ikkagi pole.
Raha palvela ehitamiseks pole

Sarnases olukorras on ka Tallinn. Lennujaama lähedal Keevise tänaval on islami kultuurikeskus, mida vahel kutsutakse ka mošeeks, aga sedagi ei saa sisuliselt mošeeks pidada. Hoone pole ööpäev läbi avatud ja palvusi ei toimu viis korda päevas, mis oleks mošee eeltingimus. Maja ise on paras lobudik. Näeb kole välja ja tehniline seisukord on halb. Suuremate vihmade ajal laseb katus lahinal läbi ja viimatise ramadaani ajal juunis varises osa sellest sisse.

Üks osa Eesti muslimeid kahtlustab, et Eesti riik on teinud nende arengule (sealhulgas mošeeplaanidele) takistusi. See on tõenäoliselt liialdus. Tõsi, riik (eelkõige Kaitsepolitsei) küll jälgib muslimite tegemisi – seda ei eita keegi ja muslimid ka ise arvestavad sellega –, aga riiki huvitavad eelkõige võimalikud sidemed radikaalidega ning see, kellelt ja kuidas Eesti muslimid raha saavad. Viimases Kapo aastaraamatus on näiteks kirjas: „2015. a üritati Tartus taasavada moslemite palveruumi. Selle käigus esines paraku ärevaks tegevaid asjaolusid: initsiatiiv ja osaline rahastus sellise palveruumi avamiseks tuli välismaalt.“ Lääne-Euroopa kogemus näitab, et tihtipeale liiguvad raha, mõju ja radikaalsed vaated käsikäes.

Lääne-Euroopa kogemus näitab, et tihtipeale liiguvad raha, mõju ja radikaalsed vaated käsikäes.

Tallinnas tegutseva Eesti islami keskuse eestvedajad (pärast edukat võimupööret on nemad Keevise tänava hoone peremehed) arvavad, et Eesti riik ei ole kaikaid kodaratesse loopinud ja pigem on probleemid tekkinud ja unistused uuest uhkest mošeest kokku kukkunud kohaliku kogukonna sisekempluste tõttu.

Kired Keevise tänaval

Mingit kooskäimise kohta oli aga vaja ja nii tekkiski Keevise tänava kultuurikeskus, mis, nagu öeldud, täidab tinglikult ka mošee funktsioone. Kuna Eesti muslimitel endil raha ei ole, ulatati abikäsi Saudi Araabiast. Kinnistu omanik on sealt pärit Omar Abdullah Alshathri. Sisuliselt ostis saud Eesti muslimitele maja, aga haldamise ja tegutsemise jättis kohalike kätte. Ka seda fakti, et raha tuli Saudi Araabiast, on Kaitsepolitsei hoolikalt jälginud ja aastaraamatus viidanud, et Omar Abdullah Al--sh-athri esindab organisatsiooni, kes on toetanud fundamentaalset islamit (mida see täpselt tähendab, on mõneti küll arusaamatu) pooldavate mošeede ehitamist Euroopasse.

Kui Eesti riiki huvitavad rahastamine ja võimalikud seosed islamiradikaalidega, siis kohalikud muslimid on viimastel aastatel tegelenud peamiselt omavahelise kaklemisega. Laias laastus võib leerid jagada kaheks. Esimene ja arvukam on põhiliselt Eesti tatarlastest koosnev kogukond, kelle juhiks on peaimaam ja mufti Ildar Muhhamedšin. Teine, vähem arvukas, aga aktiivsem on konvertiitide (islami usku pöördunud eestlaste) ja Eestisse elama asunud araablaste seltskond.

MOŠEE VAJAB RAHA: Ildar Muhhamedšin küsis türklastelt Eestisse mošee rajamiseks 280 000 eurot. 

Kaua aega valitses Keevise tänava maja Ildar Muhhamedšin tatarlastega. Eelmisel aastal loodi Sihtasutus Eesti Islami Keskus ning neil õnnestus Keevise tänava hoone üle võtta. Täpsemalt tähendas see, et hoone saudiaraablasest omanikul sai kõrini Muhhamedšini jamadest: probleemidest maksuametiga, esitamata aruannetest, kahtlustest, et Muhhamedšin on välismaalt tulnud toetussummasid isiklikuks otstarbeks pihta pannud. Saud otsustas anda maja uute tulijate käsutusse.

Tatarlastele tundub nüüd, et neil oma kohta enam pole. Nii on taas elavnenud idee ehitada Tallinna uus mošee. Poolteist kuud tagasi saatis Muhhamedšin siseministeeriumile kaebekirja, et neilt võeti keskus-mošee ära (seesama Keevise tänava maja) ja nüüd on neil vaja uut kohta.
Väidetavalt on türklastele näidatud kahte kohta, kuhu mošee võiks tulla. Üks on Maardu, aga see türklastele ei meeldinud: liiga nurga taga ja kaugel kesklinnast. Teine koht on Kadriorg.

Muhhamedšini vastased omakorda küsisid ministeeriumilt tõendi, et Muhhamedšin pole mingi mufti. Tiitlid „imaam“ ja „mufti“ on Eesti kontekstis niikuinii tinglikud. Kui araabia maades jagavad selliseid tiitleid tihtipeale valitsejad, siis Eesti riik loomulikult mingeid religioosseid ametiposte ei jaga ja Eesti vaatenurgast mingit „ametlikku“ muftit ei ole. Tõendi nõutamine, et Muhhamedšin pole mufti, tähendab eelkõige seda, et viimasel on nüüdsest raskem ennast välismaal raha küsimas käies Eesti muftiks tituleerida. Vastased saavad alati öelda, et ta on mingi isehakanu, sest Eesti valitsus teda sellisena ei tunnista.

Eesti Ekspressile on väidetud, et Muhhamedšin käibki mööda ilma ringi ja otsib raha, et teha endale ja oma järgijatele Tallinna uus mošee (pigem küll mošeelaadne asutus, see tähendab islamikeskus, mida saaks kasutada ka mošeena). Raha on käidud küsimas Türgist, seda kinnitavad avalikud allikad. Üle-eelmisel ja eelmisel aastal käis Muhhamedšin Türgis ja rääkis, et vajab 280 000 eurot.

Kaks kuud tagasi käisid türklased omakorda Eestis. Kaks rajoonikuberneri (meie mõistes midagi vallavanema ja maavanema vahepealset) tulid Tallinna, võtsid saatkonnast auto ja autojuhi. Näidati kahte kohta. Üks Maardus, mis meeldis Muhhamedšinile, aga türklastele mitte: liiga nurga taga ja kaugel kesklinnast. Teine koht on Kadriorg. Konkreetsemalt käib jutt ühest Kadrioru majast, hind miljon eurot. Muhhamedšiniga Ekspressil ühendust saada ei õnnestunud.

Ärevad teated Lääne-Euroopast teevad Eesti poliitikuid ettevaatlikumaks ja tekitavad mõtteid, et Tallinna pole küll mingit mošeed vaja. Kaitsepolitsei jälgib samal ajal üha hoolikamalt, kust ja kelle käest siinsed muslimid raha küsimas käivad. Räägitakse, et radikaalsed ideed sagenevad, aga kuigi palju näiteid meil veel pole. Paar kohalikku muslimit on küll vangi pandud ja üks võitleb Süürias Al-Qaida eest (Eestist Süüriasse läinud Ivan Sazanakov läks ISISe leerist üle Al-Qaida kohaliku haru Al-Nusra teenistusse).

Riigi karmi sekkumist pole seni vaja olnud, sest kohalike muslimite omavahelised tülid on siinse kogukonna arengut, Keevise tänava keskuse haldamist ja uue mošee rajamise plaane edukalt ise torpedeerinud. 

*Muslimid vaidlevad edasi. Ühed proovivad lappida Keevise tänava keskust. Teised unistavad uuest mošeest. Mõlemad kaebavad üksteise peale. Mõlemad klatšivad, kes on Kapo agent.

Idee mošee Eestisse ehitada on vana

Idee Tallinna mošee ehitada on vähemalt paarkümmend aastat vana. Viisteist aastat tagasi olid plaanid eriti suurejoonelised: kohaliku aseri päritolu ärimehe Habib Gulijevi juhtimisel räägiti lausa Põhjamaade kõige suurema mošee ehitamisest. Tollane linnapea Jüri Mõis andis positiivset tagasisidet, et mošee rikastaks Tallinna siluetti. Finantsid seisid aga savijalgadel. Arvutati, et maailmas on umbes 40 miljonit aseri päritolu muslimit ja kui igaüks annaks ühe dollari, oleks 40 miljonit koos ja voilà, Põhjamaade suurim mošee hakkabki kerkima! Päris elu näitas siiski, et „Tuhande ja ühe öö“ muinasjutumaailm 21. sajandi Eestis enam ei tööta ja mošee ehitamise plaan jäi katki.
Mõte elavnes taas 2009. aastal, kui Eesti islamikogudus taotles Tallinnalt maad uue mošee rajamiseks. Kuid seegi asi jäi soiku. Linn ja riik põrgatasid taotlust omavahel edasi-tagasi, kes seda ikka otsustama peaks – selles võib näha ka teatud tõrksust ja venitamissoovi -, aga ega kohalikel muslimitel polnud ka õiget kava ega rahagi mošee ehitamiseks. Nii ei tulnud ka sellest midagi välja.