Harku keskuses on sagenenud kinnipeetavate enesevigastamise juhtumid

Politsei lahendus on panna endale viga teinud isikud kartserisse, ekspertide sõnul see üksnes süvendab probleemi.

Eelmisel nädalal korraldasid asüülitaotlejad Harku kinnipidamiskeskuses meeleavalduse. Ajendiks olid kinnipeetavate üha sagenevad enesetapukatsed ja vaimsed probleemid, mis seal pikalt kinni hoitutel on tekkinud. Konkreetsema tõuke andis kuu alguses toimunud intsident, kus keskuse töötaja kasutas asüülitaotlejate arvates hüsteeriliselt käituma hakanud nigeerlase ja teda rahustada püüdnud gambialase vastu gaasi. Politsei eitab gaasi kasutamist, aga juhtumi kohta on algatatud sisekontroll.

Novembri lõpus lõikas keskuses pool aastat viibinud Venemaa kodanik Vadim oma parema käe veenid žiletiga läbi. Talle kutsuti kiirabi ja meedikud andsid talle kohapeal esmaabi. Politsei pressiesindaja sõnul ei vajanud Vadim haiglaravi ja ta pandi elama eraldatud seitsme ruutmeetri suurusesse kartserisse.
Kaebus halduskohtule

Ka nigeerlasest asüülitaotleja pandi pärast intsidenti kartserisse. Järgmine päev tuli ta viia kanderaamil kiirabiga tervisekontrolli, sest ta ei võtnud jalgu alla. Politsei pressiesindaja Helen Uldrichi sõnul leidis tervisekontroll, et kinnipeetav teeskles ega vaja psühhiaatrilist ravi. Pärast seda teda enam eraldusruumis ei hoitud.
Kaebekirjas süüdistab uiguur Harku keskuse töötajaid, et nad viisid oma käitumisega ta enesetapukatseni.

Tõsisem lugu on Kõrgõsztanist pärit uiguuri asüülitaotlejaga, kelle korduvatest enesetapukatsetest kirjutas Eesti Päevaleht juba septembris. Kuigi arstid on talle määranud rahustid ja antidepressandid, üritas ta end ikka korduvalt vigastada, kõigepealt Vao keskuses elades kolm korda ja seejärel Harku keskuses hulga tablette neelates. Viimati alustas ta enesetapukatset oma toas madratsi süütamisega. Ta ütleb, et ei saa Kõrgõzstani tagasi minna, sest on seal rahvuse tõttu julmalt tagakiusatud ja piinatud ning tema kohta on süüdistusi fabritseeritud. Eesti on korduvalt keeldunud talle asüüli andmast.

Süütamise pärast alustati tema kohta kriminaalmenetlust ja ta viidi Jõhvi arestimajja. Ka seal üritas uiguur endalt elu võtta, neelates alla kaheksa habemeajamislõiketera ja eri juhtmeid. Nii kirjeldab ta Tallinna halduskohtule esitatud kaebekirjas, milles süüdistab Harku keskuse töötajaid, et nad viisid oma käitumisega ta enesetapukatseni. Kohus on kaebuse töösse võtnud.

Jõhvist toodi ta 2. novembril tagasi Harku keskusse, kus teda hoitakse sellest saadik ehk nüüdseks juba ligi poolteist kuud kartseris. Ta jätkab antidepressantide võtmist.
Kartser pole lahendus

Politsei hoidub tema tegusid enesetapukatseteks nimetamast. „Oktoobri teisest poolest hakkas ta ka Jõhvis ettearvamatult käituma ja üritas enda tervist kahjustada. Eluohtlikult ta ennast ei vigastanud, kuid vajas kahel korral esmaabi ja tema vaimset tervist hindasid Tallinna psühhiaatriakliiniku arstid. Arstide hinnangul ei olnud mehe ettearvamatu ja ohtlik käitumine tingitud haigusest, sh vaimse tervise riketest, samuti ei peetud vajalikuks tema haiglasse paigutamist,” selgitas Uldrich..
On oluline meeles pidada, et kinnipidamine võib süvendada ja isegi põhjustada vaimseid haigusi.

„Sellistes olukordades kartserisse panemine ei ole lahendus,” ütles ÜRO pagulasorganisatsiooni UNHCR-i Põhja-Euroopa esindaja Andrei Arjupin. „Kui isikutel on vaimse tervise häire sümptomeid, peab vastutav riigiasutus (kinnipidamiskeskus) suunama neid vajalikule ravile kvalifitseeritud meditsiinipersonali otsuse/hindamise alusel. On tõestatud, et kinnipidamine võib süvendada ülalnimetatud haigusi ja sümptomeid,” kinnitas ta.

Arjupini sõnul tuleb asüülitaotlejate kinnipidamist üldjuhul vältida ja kasutada ainult viimase abinõuna, võttes arvesse isiku konkreetset olukorda ja vajadusi. „Juhul kui ta kannatab vaimsete häirete, ärevuse või teiste psühholoogiliste häirete all, tuleb neid tegureid arvesse võtta kinnipidamise põhjendatuse hindamisel. Rahvusvaheline õigus nõuab, et isikule tagataks asjakohane ravi ja järelevalve. Ametivõimud on kohustatud esitama vastavad meditsiinilised aruanded kohtule, mis otsustab isiku kinnipidamise jätkamise,” lausus ta.

„Enesevigastuste juhtumite ärahoidmiseks on kinnipeetavale tagatud olulised tugiteenused, sh psühholoogi- ja vajaduse korral psühhiaatriateenus,” sõnas siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna nõunik Ele Russak. „Arsti ettekirjutusel tagatakse taotlejale muu hulgas eri- või haiglaravi. Kinnipidamiskeskuse igapäevase elu korraldust ja inimväärika kohtlemise tagamist kontrollivad regulaarselt nii õiguskantsler kui ka erinevad rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid,” kinnitas ta.
Soomes tehakse töötajatele vaimse tervise koolitusi

Soome migratsiooniameti andmetel on neil eelmise aasta oktoobrist alates olnud asüülitaotlejate keskustes 15–20 enesetapukatset, millest viis olid edukad. Amet peab seda suureks probleemiks ja korraldab keskuste töötajatele koolitusi, et enesekahjustamisi ennetada. Välja on antud ka juhend, kuidas käituda vaimse tervise probleemide ilmnemise korral. Viimastel aastatel on Soome jõudnud üle 40 000 asüülitaotleja, kellest suurem osa elab avatud ja väike osa kinnistes keskustes. Kinnistes keskustes on enamasti need, kelle kohta on juba tehtud väljasaatmise otsus.

Rootsi migratsiooniameti andmetel on jaanuarist 2014 tänavu augustini üritanud enesetappu sooritada vähemalt 500 asüülitaotlejat. Kolm juhtumit lõppesid surmaga. Kuid see statistika pole tõenäoliselt täielik, sest enamasti raporteeritakse ainult neist juhtumitest, kus suitsiidne käitumine mõjutab keskuste töötajate tööd, tunnistab amet.

Rahvusvaheliste uuringute järgi üritavad asüülitaotlejad enesetappu tõenäolisemalt kui tavainimesed. Nad kannatavad rohkem depressiooni ja teiste vaimsete probleemide käes.

Allikas: Eesti Päevaleht