Kui jõulud polegi pidupäev

„Mu lapsed ei jää millestki ilma, kuigi me jõule ei tähista ja jõuluvana meil ei käi. See elu pole nii keeruline, kui ehk eemalt paistab,” ütleb Jehoova tunnistajast loodusfotograaf ja arborist Tõnu Ling.

Pole muidugi mingi saladus, et nagu mõni kaugem ja võõram usuvoolgi, ei lase ka Eesti üle 4000 Jehoova tunnistaja ennast häirida tänavatel plinkivast ja pillerkaaritavast jõulutundest ega ustest ja akendest, telerist ja raadiost me ellu trügivast jõulukaubanduse hüsteeriast.

Jehoova tunnistajad ei ummista kingitusi jahtides kaubanduskeskuste parkimisplatse, ei varu jõuluõhtuks kobedamaid lihatükke, kapsast ja porterit, ei helista meeleheites meessugulastele, et nood tuleksid ikka jõuluvanaks. Jah, neil polegi mingit pidu ega sellega seotud sagimist nagu enamikul teistel.

„Mäletan, ükskord tuli töö juures ülemus mu juurde ja ütles, et mul ikka veab, et on selline usk ja see igavene jõulude aja stress mind ei puuduta,” meenutab Tõnu. Ja mainib, et kuigi Eestis üldjuhul talutakse teistsuguseid suurte raskustega, ei ole temal selle 26 aasta jooksul, kui ta on oma tõekspidamiste järgi Jehoovat tunnistanud, usu tõttu tulnud taluda mõistmatuid pilke ega üldisemat hukkamõistu. „Eks vahel ole tulnud seletada ja oma tõekspidamisi selgitada, aga üldiselt on Eestis siiski piisavalt palju tolerantsi ja sallivust, et enam mingit erilist suhtumist küll tunda pole. Ja eks ole tunnistajaid ka juba nii palju, et meiega ollakse harjutud,” selgitab Tõnu.

Polegi kirikupüha

Ent räägime asjast. Kõigepealt sellest, miks Jehoova tunnistajad, ehkki kristlased, ei pea jõule. Miks ei tähista nad Jeesuse sünnipäeva nagu teised? „Põhjus on lihtne,” alustab Tõnu, „jõulude tähistamine pole kindlasti piiblist pärit komme. Sa vaata leeriõpiku, kui ma nüüd ei eksi, kolmandat osa ja loe – sealgi on kirjas, et jõulud ei ole üldsegi kirikupüha.”

Kuula ja imesta. Aga Jeesus Kristus ja tema sünnipäev, mille puhul paljud oma lõuad rasvaseks söövad ja kerge napsugi võtavad? Kuidas on siis sellega?

On tunda, kuidas mahe Jehoova tunnistaja läheb kergelt hoogu, et oma veendumust selgitada. „Tegelikult ei ole piiblist sugugi teada täpset aega, millal Jeesus sündis. See on kunstlikult talvise pööripäeva ajaks tõstetud tähtpäev ja paljuski paganlikud kombed, millega seda tähistatakse.”

Ilma tarbetute lisanditeta

Samal põhjusel ei tähista Jehoova tunnistajad ka isiklikke sünnipäevi. „Me pigem austame inimese loojat kui inimest. Kui vaadata kaugemat ajalugu, siis on teada, et kristlased ei tähistanud sünnipäevi. See on teiste rahvaste, teiste religioonide komme. Meie tahame viljeleda seda puhast kristlust, mis oli päris alguses, ja ilma tarbetute ja hiljem juurde tulnud lisanditeta – nagu jõuluvanad ja päkapikud.”

Ma mõistan, et nii mõnigi kirglikum jõulufänn tahaks söösta vaidlusse. Aga jätame selle.

Pealegi, nagu Tõnu ütleb, ei ole tema asi kellelegi öelda, mis on õige või vale. Neid asju peab iga inimene ise uurima ja otsustama. „Ma ei taha kelleltki võtta tema jõulurõõmu – see pole ju eesmärk. Lihtsalt meil, Jehoova tunnistajatel, on sellised kombed ja tõekspidamised, et me ei tähista näiteks jõule ega sünnipäevi.”
Ma ei taha kelleltki võtta jõulurõõmu, see pole eesmärk. Lihtsalt meil on sellised kombed.

Üks asi huvitab siiski. Täiskasvanuna, olles palju lugenud, mõelnud ja analüüsinud, on ehk lihtsam oma veendumustele kindlaks jääda. Aga kuidas säästa suurtest jõuludest oma lapsi, kui novembri keskpaigast ilmuvad tänavatele ja meediasse jõulureklaamid ning koolis hakatakse koos teistega jõululaule ja -salme õppima?

Kuidas selgitada oma lapsele, miks tema sussi sisse ei too keegi kommi, ehkki ta on olnud hea laps, ja talle ei tule jõuluvana ega kinki? Kuidas, kui ise ei ole jõuluusku, panna lapsed võimsast välisest survest hoolimata samamoodi mõtlema? On siis õnnis jõuluaeg Jehoova tunnistajale suur piinaaeg?

„Mis piinaaeg? Ei ole! Tead, ma just küsisin oma kümneaastase tütre käest, kas ta tunneb, et on millestki väga tähtsast ilma jäänud, kuna me jõule ei tähista. Ta vastas, et ei ole,” teatab Tõnu.

Tõnu ütleb, et on oma lastele rahulikult rääkinud, miks paljudel teistel inimestel (enamikul) on jõulud, pidu ja kingitused, aga nende perel mitte, sest neil on teistmoodi usk.

Küsimust, miks nemad on teistsugused, pole ta oma tütardelt kuulnudki. „Mu lapsed ei istu aknal ega igatse jõuluvana järele, sest need asjad on meil ammu selgeks räägitud.”

Kas tõesti on lapsi, kes ei usu jõuluvana ega tunne sellest puudust?

„Kuule, lastele üldiselt muidugi õpetatakse seda jõuluvanausku, aga paraku, kui nad suuremaks kasvavad, siis saavad ju teada, et see kõik oli üks suur vale. Sellist punase kuuega vana polegi olemas. Meie eelistame oma lastele õpetada õigeid asju. Seda, et jumalasse on siiski mitu korda põhjendatum uskuda kui jõuluvanasse, mida, nagu ütlesin, pole reaalselt ju olemas,” kinnitab Jehoova tunnistaja.

Õnneks on koolis nii mõistlikud õpetajad, et ei sunni Jehoova tunnistaja lapsi jõuluetendustesse ega jõululaule laulma. „Õpetajad on tõesti väga arusaajad.”

Kinke saab ikka, aga muul ajal

Mis puutub kingitustesse, siis ega need saamata jää. „Oma pere keskel jagame me kingitusi ikka – mitte jõulude ajal ja sünnipäevadel, nagu on kombeks, vaid aasta ringi. Kingime spontaanselt, kui tundub olema selleks sobiv aeg. Mu lapsed ütlevad, et saavad rohkem kingitusi kui nende koolikaaslased. Ja tegelikult, oleme ausad, parim kingitus, mida lastele saan kinkida, on mu oma aeg. Ma kinnitan, mu lapsed ei jää millestki ilma, kuigi neil ei käi jõuluvana. See pole nii keeruline, kui ehk eemalt paistab. See ongi me elu.”

Hea küll, kui Jehoova tunnistaja jõule ei pea ja sünnipäevi samuti mitte, siis mis päev nende tõekspidamiste järgi üldse tähistamist väärib?
Aasta tähtsaim sündmus on Jeesuse surma mälestusõhtu, esimene täiskuu pärast kevadist pööripäeva.

„Aasta tähtsaim sündmus on Jeesuse surma mälestusõhtu. See on kevadine liikuv püha – piibli kalendri järgi esimene täiskuu pärast kevadist pööripäeva. See on piibli järgi ainuke püha, mida Jeesus ise käskis tähistada. See on meil ainuke n-ö kohustuslik püha,” selgitab Tõnu.

„Aga peale selle tähistame oma kodus pulma-aastapäeva või vanemate pulma-aastapäeva. Ja kui lapsed sügisel kooli lähevad, on pisut pidulikum olemine… Ühesõnaga pereväärtustele rõhuvad sündmused on meile tähtsad. Ja muide, ma peaksin olema ju päris rumal, kui ei rõõmustaks selle üle, et edaspidi lähevad päevad taas pikemaks ja valgemaks.”

Allikas: Eesti Päevaleht