Mošee on kultuurilise vallutuse sümbol.

Islam on ilmne oht. Seda enam et Euroopa ja eriti Eesti on loobunud olemast kristlik.

Kuuldavasti pidid lahked türklased meile tasuta mošee ehitama, isegi maa sinna alla ostma. Ja leidub inimesi, kes küsivad lihtsameelselt: miks mitte? Silme ette tuleb „Rehepapi” roosat seepi söönud mats, kes oigab kõhuvalu käes. Peaasi et tasuta sai.

Kas Eestisse on mošeed vaja? Osal andmeil pidime olema maailma kõige jumalatum riik ja rahvas. Siinne moslemikogukond on väike ja enamasti pärit endisest Nõukogude Liidust. See tähendab, et nad suhtuvad märksa leebemalt šariaadi nõuetesse, olgu selleks palvekordade arv või veini joomise keeld. Nemad pole mošeed nõudnud. Kuid nagu me G. K. Chestertoni käest teame: inimene, kes ei usu enam Jumalat, usub ükskõik mida. Kahtlemata viljakas pinnas eestlaste hulgas islami sõnumi levitamiseks.

Teisest küljest üritatakse meile rääkida, et mošee on ikka rohkem nagu kultuuri- ja hariduskeskus, mitte koht, kust antakse viis korda päevas valjuhääldi kaudu korraldus Meka poole kummardada. Ja kellel saab olla midagi kultuuri ja hariduse vastu, eks?

Loomulikult on hulk lihtsaid, praktilisi ja veenvaid põhjuseid, miks ei tohi lasta Eestisse mošeed ehitada. Pole vaja üle selgitada, et nii Euroopas kui ka Ameerikas on mošeed kujunenud radikaalide tõmbekeskuseks, mille tagajärg on nii moslemikogukonna massiline ja järsk äärmuslusse pöördumine, uute sisserändajate hoogustuv juurdetulek asukohamaale kui ka lõppkokkuvõttes terroristide kasvulavaks kujunemine. Otse või hämarate fondide kaudu rahastavad neid radikaliseerimiskeskusi sageli riigid, olgu see Saudi Araabia, Türgi või mõni muu. Ainult lihtsameelsed või fanaatilised multikulti fännid võivad uskuda, et ohtu ei ole või sellest rääkimine on lubamatu rassism.

Kui me ei taha, et hoogustuva sisserände ja siinse elanikkonna islamiusku pööramise kaudu hakkaks Eestis moslemite hulk kiiresti suurenema, siis tuleb mošee ehitamisele selgelt ja valjult vastu olla ning mošee ehitamata jätta. Kui me ei taha, et Türgi või mõni teine riik saaks õiguse sekkuda Eesti riigi- ja ühiskonnaellu, tuleb see ehitamata jätta. Kui kellelgi on vaja näidet, kuidas see sekkumine käib, siis tuletan meelde Saksa koomiku Jan Böhmermanni juhtumit. Nimelt alustas Saksa riik Türgi presidendi nõudmisel Böhmermanni kohta kriminaalasja tele-eetris Erdoğani tögamise eest.

Lääne-Euroopa poliitkorrektne peavoolupoliitika on aastakümneid üritanud Euroopa rahvastele selgeks teha, et islam ei ole oht. Selles vales on olnud poliitikute ülivõimas liitlane paduvasakpoolne meedia ja sama vasakpoolne akadeemiline koorekiht. Loomulikult ka küünilised ja ahned, kuid erakordselt lühinägelikud suurkorporatsioonid. Teisiti poleks olnud võimalik nii tõhusalt lammutada selliseid toimivaid heaoluühiskondi nagu Saksamaa, Rootsi või Prantsusmaa.
1500-aastane sõda

Islam on 1500 aastat kristliku maailmaga sõjas olnud. Ta alustas oma laienemist, vallutades kristluse sünnialad Iisraelis ja Süürias, ründas edasi Põhja-Aafrikasse ning Türgi ehk omaaegse Bütsantsi aladele. Kinnitas mõneks ajaks kanda Lõuna-Itaalias ja Hispaanias, korraldas õõvastavaid tapatalguid Balkanil ja piiras Viini. See sõda nõuab praegugi ohvreid, kui moslemid korraldavad jõulude verepulma Kairo kirikus.

Aga islam ei ole mitte kunagi jõudnud oma vallutustes nii kaugele kui tänapäeval. London, Stockholm, Amsterdam, Pariis, Berliin, Brüssel pole kunagi varem olnud 10–15% islami elanikkonnaga. See on juhtunud Euroopa kultuurilise kapitulatsiooni tulemusel. Euroopa veenab end, et islami ja kristluse vastasseisu ei saa enam olla, sest on loobunud olemast kristlik. Moslemid põlastavad meid seda enam. Euroopa veenab end oma demograafilises vabalanguses, et võõra ja vaenuliku elanikkonna sisserände vastu olemine on sallimatuse, suletuse ja vihkamise märk, ega tunnista, et just tulijad on sallimatud ja vihkajalikud olijate vastu.

Just selle pärast on mošee kultuurikeskusena esitlemine tegelikult palju ohtlikum kui selle esitlemine tavalise palvelana. Rändekriisi ja islamiseerumist on võimaldanud Euroopa kultuuriline enesesalgamine. Soov saada lahti „rukkilillepurusest rahvusromantikast” (Eesti esisallija Helen Sildna sõnad), et olla keegi teine. Ükskõik kes. Paraku ei ole asemele tulev uus mood midagi moodsat ega uuenduslikku. Kes sellest aru ei saa, on meie kultuurilise ja demograafilise uuskoloniseerimise mahitajad.

Allikas: Päevaleht