Helle-Moonika Helme | Miks president Kaljulaid räägib Eestimaast ja eestimaalastest?

Pikemat aega on meie ametnike ja ajakirjanike sõnakasutuses hiilivalt käibele läinud terminid -  Eestimaa ja eestimaalane. Ka president Kersti Kaljulaid pühendus oma uusaastakõnes järjepidevalt ja sihikindlalt nende väljendite juurutamisele, rääkides kõige muu heaga kaasnevalt ikka eestimaalastest ja Eestimaast.

Niisuguste uussõnauste kasutamine on võõras ja häiriv. Paneb imestunult kulmu kergitama ning küsima, mis on küll selle mõte? Siiani öeldi ikka Eesti, eestlased ning Eestis elavad inimesed ja kõik olid rahul ega protestinud. Nüüd järsku on alanud mingi nihelemine, keerutamine, piilumine paremale-vasakule, mõtlemine, kuidas öelda, kuidas pöörduda ja kuidas olla. Põhjust niimoodi olemisel ja rääkimisel ju iseenesest poleks. Kui just...

Vaat nimelt just! Tundub, et mingil seltskonnal on saanud rahvuste ühtlustamine kinnisideeks. Kes tõusevadki igal hommikul üles ja hakkavad arutama, kuidas panna ühte võrrandisse kokku eestlane ja venelane. Või eestlane ja ukrainlane. Või eestlane ja juut, eestlane ja soomlane, eestlane ja nigeerlane. Viimasel ajal on lisandunud uus tegur – süürlane ning see kasvatab tehete arvu veelgi. Kuidas siis teha seda nii, et jumala eest keegi ei solvuks ega pahandaks! Loomulikult ei tohi seejuures meelehärmi põhjustada muutuvale tegurile, mida kogu aeg lisandub.

Pigem indoktrineerime eestlast ja eeldame, et tehetes jääv tegur eestlane elab kõik liitmised, lahutamised ja taandamised üle. Isegi, kui lõpptulemus on null, miski, millel pole ei sisu ega väärtust. Paradoksaalsel kombel nullime nii ära ka needsamad muutuvad tegurid, muudame nad identiteedituks, nimetuks, näotuks, rahvusetuks massiks – eestimaalasteks. Uskuge, keegi ei saa sellest õnnelikumaks. Ei eestlased, kes lahustuvad mingiks umbmääraseks maalaseks, millest järgmine aste allapoole on veel ainult pärismaalane. Ega ka teised, kes selle asemel, et olla väärikalt venelased, ukrainlased, juudid, soomlased, süürlased, kes elavad eestlaste hulgas ja eestlaste maal, on nad muudetud juurtetuks mõisteks - eestimaalased.

Eesti keelt peaksime ikka niipalju oskama, et teada - on Venemaa, Saksamaa, Inglismaa ja Prantsusmaa ning on Läti, Leedu, Poola, Taani, Soome, Hispaania, Norra, Island ja Eesti! Eestimaa on mõistena vaid territoorium, ala, mis ei saa tähistada tänapäevast põhiseaduslikku rahvusriiki. Me ei räägi ju Hispaaniamaast, Soomemaast, Norramaast, Islandimaast, vaid ütleme ikka nii, nagu neid riikidena nimetatakse. Ka ei ütle me inimeste kohta, kes neis riikides elavad - hispaaniamaalased, norramaalased, islandimaalased, poolamaalased, mis sest, et seal elab palju teisi rahvusi, eriti praegusel rändeajastul. See oleks veider ja kõlaks halvasti ning uhketele põlisrahvastele see ei meeldiks.

Huvitava kokkusattumusena võib mainida, et Venemaa president Vladimir Putin on võtnud kasutusele termini venemaalane, eesmärgiga näidata, et Venemaa on paljurahvuseline impeerium. Kelle pealt on siis maha kirjutatud Eestimaa ja eestimaalane ning kelle huvides nii kangesti samamoodi tahetakse rääkida, on siinkohal mõtlemapanev küsimus.

Kas meie, eestlased oleme uhke rahvas? Ei ole vist. Enam. Valdur Mikita võiks kirjutada sel teemal terve mütoloogilise romaani, kuidas metsarahvas eestlased uidates metsas, kus ühe puu peale on kirjutatud Eestimaa ja teise peale eestimaalane, sinna metsa nii ära eksib, et iseennastki enam üles ei leia. Lahustudes lõpuks linnulaulus eestimaalasena Eestimaa sinisesse taevalaotusse, olematusse.

Mütoloogiale altidena on eestlased alati olnud väga vastuvõtlikud alateadvust mõjutavale informatsioonile. Mikitaliku metsarahvana on meis veel alles seda süütut hingepuhtust, mis kurja kartmata kõike endasse laseb. Eriti, kui seda tehakse leebel ja mesimagusal häälel ning heade ümmarguste silmadega.

Midagi kahtlustamata läheme kaasa võõraga, kes sulnilt jutustab soojast toakesest ja mõnusast kõhutäiest ning avastame ühel hetkel, et tegelikult oleme saksa muinasjutus Hans ja Grete, istume puuris, laseme end toita, märkamata, et kusagil köeb ahi, mis on määratud meie eksistentsi lõpetama. Mida muuhulgas köetakse nendesamade puudega, millele on kirjutatud Eestimaa ja eestimaalane. Läbi lõpliku ükskõiksuse hämaroleku kangastub meile ehk veel korraks, et ses metsas, millest läbi tulime, olid ka mõned puud, millele oli kirjutatud eestlane ja Eesti ning tagantjärele tarkusena oli neis puudes olemas isegi mingi struktuur, millele tuginedes võiks leida veel tagasitee koju.

Kui ainult poleks liiga hilja ja kui seda Eestimaa ja eestimaalaste metsa ees ei oleks.

Ilmus algselt portaalis Õhtuleht