Keskerakonna juhtpoliitikud on end juba ammu lahti rebinud õigussüsteemist ja loogikast ning talitavad oma väiksemate koalitsioonivendade heakskiidul, nagu venelased ütlevad «po ponjatijam», kirjutab Postimehe arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.
Venemaa opositsioon armastab rõhutada, et sealsed võimud tegutsevad mitte seaduste järgi, vaid «po ponjatijam» ehk «arusaamade järgi». Lihtsustatult tähendab see, et võimu sees kehtib kuritegeliku maailma loodud koodeks. Tavainimene peab olema seaduskuulekas ja seaduse rikkujaid karistatakse, kuid rikkurite ja võimurite peale seaduse hammas üldjuhul ei hakka ja nendele kehtivad «seaduslikele varastele» mõeldud tavad.
12 aastat tagasi sõitis tollase Venemaa kaitseministri poeg autoga surnuks vanamemme, kes ületas linnas teed vöötrajal ja rohelise fooritulega. Mutike lendas saadud löögist omaste silme all nelja meetri kõrgusele ja 25 meetri kaugusele, auto kiirus oli hinnanguliselt kuni 140 kilomeetrit tunnis.
Kohale ilmusid automõrtsuka sõjakad sugulased, mitu autotäit eriagente ja terve rood automaatureid, kriminaalasi lõpetati peatselt ja ministri poeg pääses igasugusest karistusest. See-eest hukkunu sugulasi hakati kohtulikult taga kiusama.
Kui me räägime praegu Keskerakonna ja Tallinna endise juhi kohtuprotsessist, siis peaministri võimuerakond maksab kogu etenduse kinni ja valitsusjuht on päri nii sellega kui ka võimalusega pakkuda kohtualusele esikohta valimisnimekirjas.
Kuigi seadustes on leitud vajalikud lüngad ja rõhutakse süütuse presumptsioonile, saavad kõik suurepäraselt aru, mis tegelikult toimub. Sest ka lihttööle minna sooviv tavasurelik, märkides oma CVs, et ta on hetkel liigkasuvõtmise süüdistusega kohtu all, võib koristaja kohast oma suu puhtaks pühkida. Sest tema suhtes kehtivad Eesti Vabariigi seadused ja normid, poliitikuga aga käitutakse «arusaamade järgi», ehk erakondliku hierarhia ja solidaarsuse vaimus, mis kõik on surutud seaduslikkuse raamidesse.
Nii et väikesed sulid ripuvad võllas, suured sulid aga sõidavad invatõllas. Tallinna monoparteiline võim on juba aastakümneid tegutsenud «arusaamade järgi» – tulemuseks vohav korruptsioon, Vene provintsi kvaliteediga teed ja Venemaa pealinna vaimus kallis avalik-erakondlik propagandamasin.
Veel «Insener Garini hüperboloidi» tegelaskuju Gaston Pardinokk, endine varas ja bandiit kuulsa Bonnot’ jõugust, ütles: «Mitte mingi raha eest, armuline proua, ei võta ma praegu ei märga ega kuiva asja ette: ajad on muutunud. Tänapäeval eelistavad bandiidid politseis teenida, elukutselised vargad aga välja anda ajalehti ja tegelda poliitikaga.»
Eestis on õhukeseks koondatud politsei ise poliitikute ohver, kuid ülejäänud osas on Leclaire-Gastoni tõdemus aktuaalne praegugi. Eestlasi on juba ammu harjutatud mõttega, et kuritegu võib meie riigis olla mitte karistatav, vaid lausa ergutatav. Tuntud gangsterist, kes röövis Helsingis juveeliäri ja panka, oli pärast vanglast vabanemist saanud populaarse Eesti telekanali saatejuht, tema kangelaslikust elust vändati Eesti-Soome-Läti mängufilm «Sangarid» ja seltskonnameedia hoiab rahvast kursis selle silmapaistva inimese eluga. See oli võimas ja kaugeltki mitte viimane kõlbeline õppetund: endine bandiit on ühiskonnale huvitavam kui napakas korralik inimene.
Poliitik võib end poolsurnuks juues korraldada kesklinnas romuralli – ja ikkagi saab ta juhiload kohe tagasi, kogub taas temaväärsete valijate hääli ning surub vastuvõttudel presidentide kätt. Sest eestlased on moraalselt küpsed selleks, et meie ladvik elab ja töötab ka «arusaamade järgi», määrates endale hüvesid, hüvitisi ja privileege. Peaaegu iga võimuritega seotud skandaal ja sigadus lõppeb mingi JOKK-lahendusega, ja see on vormilt seaduslik, sisult «po ponjatijam».
Arvamusloo autor: Ivan Makarov
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.