Linlased: isejuhtiv buss ei anna alarmsõidukile teed, ei peatu jalakäijate ees ning seal sees on kohutavalt palav

Väljavõtteid linlaste tähelepanekutest: isejuhtiv buss ei anna alarmsõidukile teed, ei peatu jalakäijate ees ning seal sees on kohutavalt palav. Kas tõesti on isejuhtiv väikebuss jube surmalõks või on tegemist tühja keelepeksuga?

Kellaosuti näitab kolmveerand üksteist kolmapäeva ennelõunal ja Tallinna kesklinna taeva on varjutanud mustad rünkpilved. Peenike vihm langeb piiskadena Mere puiestee trammipeatuse ootepaviljoni katusele. Siit peaks väljuma tänavuse suve kõige eksklusiivsem transpordivahend – isejuhtiv buss.

Seda, millal 100 000-eurone pilootprojekt mööda suletud trammiteed kohale veereb, pole teada. Ühtegi graafikut peatuses pole, samuti ei anna internet ühtegi väljumisaega. Õnneks mõned minutid hiljem veereb see juba meie poole – aeglaselt nagu tigu, kindlalt nagu tank. Ühtegi reisijat transpordivahendi peal pole, vaid mobiili näppiv operaator seisab püstijalu ja tervitab meid sõbralikult.

Kummalisena tundub, et ta ajakirjanikule intervjuud ei soostu andma, vaid annab Gert Hankewitzi nimelise kontakti, kes pidavat olema pädev meie küsimustele vastama. Kahju, bussioperaator tegeleb vahetult probleemidega ning oskaks kõige paremini vastata.

Bussile hüppab väike tüdruk, kellel saatjaks kinniseotud sõrmega vanaisa Aivo. „Kas me ikka tohime peale tulla?“ uurib ta viisakalt. Aivo tunnistab, et esteks ootas ta midagi suuremat, kuid pettumust sõiduk ei valmista. „Sõidab jah ilma juhita, täitsa ime kohe“, muigab ta lõbusalt. Aivol pole hirmu, et bussil juhti pole.

Sõiduk rühib aeglaselt edasi – ühtekokku kulub tal mõnesaja meetri läbimiseks kaheksa minutit. Tunnen, et praktiline väärtus sellel riistapuul suuresti ikka puudub, kuna oleksin jala kiiremini jõudnud. Bussis palav pole, aga seda pole ka õues. Tumedad pilved varjutavad viimsegi päikesekiire. Oleme juba jõudnud liini lõppu Sadama ja Mere puiestee ristmikule. Seal väljub Aivo ühes pisikese plikatirtsuga. Nad lähevad edasi sadamasse laevu uudistama. Mõlemad jäid sõiduga rahule.

Tagasiteel põrutab buss Ahtri tänava ja Mere puiestee ristmikult üle jalakäijate jaoks rohelise tulega. Jalakäijad ootavad siiski rahulikult, et buss mööduks ning keegi teele ei roni. Kas mitte ei olnud jutt, et masin on nõnda tark, et fooritule ära tunneb?

Ühtegi alarmsõidukit lühikese reisi jooksul teele ei sattunud, samuti ei karanud ükski jalakäija rataste ette. Kui jätta kõrvale tõsiasi, et buss ei andnud jalakäijatele teed, siis oli sõit ootuspärane.Seda suuresti kuna see on kõigest vahesamm sillutamaks teed parema ühistranspordini, mis toob kasu kõikidele linlastele.

Tekkinud küsimustele vastab busside igapäevase töö eest vastutava kaitsetööstusettevõtte ekspordijuht Gert D. Hankewitz.

*** Isejuhtiva bussi saatja ütles, et tema ajakirjaniku küsimustele ei vasta. See tundus mulle kummaline, kuna tema on inimene, kes vahetult tegeleb reisijatega ning näeb, kuidas asjad toimuvad. Siit ka küsimus: kas olete ka ise sõitnud isejuhtiva bussiga ning teate, kuidas kogu protsess käib? Kas saatjale on antud juhised, et ta ei tohi intervjuusid anda või on see tema enda isiklik soov?

Oleme Milremis kindlaks määranud kindlad inimesed, kes suhtlevad meediaga ning annavad kommentaare. Hetkel on need juhatuse esimees ning ekspordijuht, kelleks olen mina. See on võrdlemisi tavapärane praktika suuremates ettevõtetes ja asutustes, et ajakirjanikega suhtlevad vaid kindlad inimesed, mitte kõik ettevõtte töötajad. Mina olen ka isejuhtivate busside projekti juht ettevõttes, mistõttu suunati teid minu juurde.

*** Õhtulehele teadaolevalt läks korra bussis läks väga palavaks ning saatjal hakkas lausa halb sellest. Kuidas siiani busside sisetemperatuuriga olukord on? Kas konditsioneer on olemas ning ka väga palaval suvepäeval on võimalik nautida sõitu?

Mõlemas isejuhtivas bussis on olemas konditsioneer, mis on piisavalt võimas, et tagada kuumal päeval bussis mõnus temperatuur. Bussiesitlejal on võimalus ja vaba voli see oma äranägemise järgi sisse ja välja lülitada. Oluline on, et reisijad ja esitleja tunneksid end bussis hästi.

*** Sõitsin bussis ning märkasin, et buss ei peatunud, kui jalakäijatele põles roheline tuli. Saan aru, et bussil peaks olema andurid, mis peatavad bussi. Aga kas need andurid peatavad bussi alles siis, kui inimene on teele astunud või ta oskab ka punast tuld ise registreerida ning sõiduki peatada. Kuidas siis praegu peaks kõige paremini jalakäija ja bussi saatev inimene käituma? Sotsiaalmeedias ringleb tähelepanek, et isejuhtiv buss ei andnud teed vilkuritega politseiautole, ehkki liiklusseaduse järgi on ta selleks kohustatud. Kuidas hetkel on olukord vilkuritega sõidukitega? Kas säärastel juhtudel peab saatja peatama sõiduki käsitsi?

Bussid sõidavad täna alles kolmandat päeva terve graafiku ulatuses. Inimesed, kes bussi marsruudiga ristuvale ülekäigurajale satuvad, on suure tõenäosusega iga päev erinevad. Ilmselt võib olla ette tulnud olukordi, kus jalakäijad pole veel kindlad, kuidas juhita buss käituda võib ning ei soovi kohe rohelise süttides teele astuda. Sellisel juhul võib olla ka juhtunud, et buss sõidab enne eest ära ning seejärel tunnevad jalakäijad end tee ületamiseks piisavalt kindlalt.

Saan siinkohal kinnitada, et mõlemal bussil on neljas nurgas sensorid, mis ulatuvad 360 kraadi ümber bussi ning annavad teada, kui miski või keegi teele ette satub. Sensorid märkavad ka jalakäijat ning peatavad bussi, kui viimased bussile liiga lähedal on.

Isejuhtivad bussid on meie liikluses esmakordne nähtus ning nende sõitmine on kõigile osapooltele õppeprotsess. Õpime meie operaatorina, õpib linn, bussitootja, reisijad ning teised liiklejad. Oleme selle teekonnaga alles täiesti alguses, kolmandal päeva, nagu enne ütlesin, seega õppida on veel palju ning uue tehnoloogiaga kohanemine alles algab.

Allikas: Õhtuleht