Mihkel Raud lahkub riigikogust ja poliitikast.

Avaldame Raua avalduse täismahus:

Olen otsustanud lahkuda Riigikogust ja Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast

Sa ütlesid seda mulle igal võimalusel: «Mihkel, sa ei saa seal hakkama. Sa ei kujuta ette, mis sind ootab. Sa ei pea poolt aastat vastu.»

Sa rääkisid seda igal pool – kaubanduskeskuste kassajärjekorras, valimistelgis ja oma korteri uksel, kui ma olin su kella helistanud. Sa olid juhuslik mööduja, sõber, lähisugulane, endine poliitik.

«Sa eksid,» vastasin ma alati. «Minuga läheb teisiti.»

Ei läinud. Sul oli õigus. Ma kukkusin poliitikuna läbi. Omamoodi on mul selle üle isegi hea meel, ent see on kehv vabandus.

Töö on nagu inimsuhe. Sa pead teda armastama, muidu ei tule asi välja. «Tee seda, mida sa armastad,» ütlen ma igale kooliõpilasele, kes karjäärinõu küsima tuleb. Käsi südamel – ma püüdsin poliitikasse armuda. Ma üritasin temasse kramplikult kiinduda, sest eemalt paistis ta täpselt see, mida enamus meist elu armastuselt ootab: põnev, ligitõmbav, etteaimamatu, seksikas, täiendav ja maailmamuutev. Kuid armastust ei tulnud.

Ma ei ole pettunud riigikogus. Valdav osa riigikogu liikmetest teeb oma tööd südame ja vastutustundega, seda võin ma käsi südamel kinnitada. Ma olen pettunud pigem iseendas. Iseendas poliitikas. Ma olen selles talumatult halb, täpselt sedamoodi halb, nagu ma ise ajakirjanikuna talumatult halbu poliitikuid halbadeks defineerisin.

Ent on asju, milles ma arvan end hea olevat. Juba sügisest esitan ma TV3s «Kolmeraudse» külalistele taas küsimusi, mida ma usun eesti rahvast neilt küsida tahtvat. Küsimusi on palju, eriti nüüd, kui Eesti areng on nähtavalt seiskunud ning esimest korda üle mitmekümne aasta on paljud meist Eesti seniseid põhimõttelisi otsuseid revideerima asunud. Küsida tuleb neilt, kes on võimul. Aga ka neilt, kes võimu enda kätte saada tahavad.

Ma tahan neid küsimusi esitada, aga ma tahan seda teha omadel tingimustel, nendel tingimustel, milleks riigikogu liikme vaba mandaadi põhimõte justkui võimaluse peaks looma, aga tegelikult ei loo. Nii nagu ei loo seda võimalust ka parteiline kuuluvus, kuigi ideaalses maailmas võiks olla vastupidi.

Ma annan endale aru, et minu otsus – ükskõik kui põhjendatuks ma seda ise ka ei pea – võib mind valinud inimestes vastakaid tundeid tekitada. Ehk pakub õigustatud hukkamõistule tasakaalu teadmine, et minu asemel asub riigikogus tööle inimene, kelle võimekuses ning riigimehelikkuses võib kindel olla, ning et ükski asi, mida ma riigikogus edaspidi teinud oleksin, ei jää tegemata.

Mind ennast lohutab aga veendumus, et paradoksaalselt on mul kõiki neid lubadusi, mida ma valimiste eel ukselt uksele koputades inimestele jagasin, poliitikast väljaspool oluliselt võimalikum täita.

Ma tänan oma armsaid sõpru Eesti Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas. Meie ühine retk on olnud põnev. Soovin teile jõudu ja vastupidamist igikestvas võitluses õnneliku ja inimväärse Eesti eest. Ma ei lahku sellest võitlusest, ma jätkan seda teisel rindel.