See oli 2015. aasta septembrikuu alguses, kui saksa ajakirja „Der Spiegel“ poolt irooniliselt ema Angelaks tituleeritud Saksa kantsler Angela Merkel ütles, et Saksamaa on sõbralik maa, ja inimesed, kes põgenevad poliitilise jälitamise või sõja eest on teretulnud. 11. septembril antud intervjuus lajatas ema Angela oma kuulsa mantra: „Poliitiliselt tagakiusatute põhiõigus asüülile ei tunne mingit ülemist piiri, see kehtib ka põgenike kohta, kes tulevad meie juurde kodusõja põrgust.“ (Das Grundrecht auf Asyl für politisch Verfolgte kennt keine Obergrenze; das gilt auch für die Flüchtlinge, die aus der Hölle eines Bürgerkriegs zu uns kommen.)Selle kergemeelselt pillatud üheainsa lausega oli džinn pudelist välja lastud: Facebooki, Twitteri, SMS-i ja interneti kaudu levis ema Angela „rõõmusõnum“ kulutulena kogu Lähis-Idas ja Aafrikas. Ema Angela lahket lubadust ruttasid varmalt ära kasutama igat masti sulid ja inimsmugeldajad. Afganistanis väitsid smugeldajad, et Saksamaa on reserveerinud 800 000 majutuskohta afgaanidele. Tuhanded afgaanid tõttasid seepeale välispassi vormistama. Türgis levitati kõlakaid, et iga pagulane saab Saksamaale saabumisel 2000 eurot „tervitusraha“ ja võib kohe kogu oma perekonna järele kutsuda. Kosovos ja Albaanias räägivad smugeldajad kergeusklikele, et Saksa valitsus kingib igale pagulasele maja, ja see, kellele Saksamaal ei meeldi, saab automaatselt Kanada viisa...
Tema Pühadus, piiririkkujate kaitsepatroon ema Angela.
Oma kompromissitu ja arulageda pagulaspoliitika õigustamiseks teatas ema Angela 15. septembril 2015: „Kui me nüüd peame hakkama veel vabandama selle eest, et me hädaolukordades sõbralikku nägu näitame, siis ei ole see minu maa.“ (Wenn wir jetzt anfangen, uns noch entschuldigen zu müssen dafür, dass wir in Notsituationen ein freundliches Gesicht zeigen, dann ist das nicht mein Land.)
Sellega oli öeldud, et kui sakslastele tema pagulaspoliitika ei meeldi, siis otsigu endale teine kantsler. Pillates oma kuulsa „kennt keine Obergrenze“, polnud ema Angela ilmselt kordagi lapanud sellist toredat teatmeteost nagu „Maailma riikide taskuentsüklopeedia“, kus sõnaselgelt kirjas, et Süüria rahvaarv on umbes 22 miljonit. Aga mis siis saab, kui 10–15 miljonit neist peaksid hakkama Saksamaa poole liikuma? Ülemist piiri ju pole?
CDU/CSU koalitsiooni istungil põrutas ema Angela aga avameelselt: „Mul ükskõik, kas ma olen põgenike tulvas süüdi, nad lihtsalt on nüüd kohal.“ (Ist mir egal, ob ich schuld am Zustrom der Flüchtlinge bin, nun sind sie halt da)
Kas ema Angela on teinud totaalse poliitilise valearvestuse, kas toimuv hakkab tal üle pea kasvama? Me ei tea seda, ega saa kunagi teada, sest mitte ükski poliitik pole eales oma vigu tunnistanud, ei tee seda ka kantsler Merkel. Valitsusjuhil on alati õigus – vead, valearvestused ja möödalaskmised on täiesti välistatud.
Lugege Ronald Reagani, Margaret Thatcheri, George W. Bushi või ükskõik millise „suure“ poliitiku memuaare. Kõik nad olid (on) geeniused, kes paraku olid sunnitud vastu võtma „ebapopulaarseid otsuseid“, „seisid otsustaval hetkel keerulise valiku ees“, „tegid otsuse raske südamega“, „leidsid lõpuks kõiki osapooli rahuldava raske kompromissi“. Lühidalt, annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Ajalugu teab küll lolle teadlasi-leiutajaid, kuid mitte ühtegi lolli poliitikut...
Kogu selle põgeniketeema juures unustatakse ära paar olulist asja, millest ei ole millegipärast sünnis rääkida.
Nende nn sõjapõgenike puhul on tegemist äärmiselt jultunud piiririkkujate-sissetungijatega, ja just nii tuleks nendesse suhtuda. Näiteks Eesti Vabariigi KrS § 258 järgi on ebaseaduslik piiriületamine kriminaalkorras karistatav.
Teisalt aga, kas keegi kujutaks ette, et nõukogude ajal oleks kusagilt Läänemerelt tulnud laevatäis inimesi (kellest pooled on pealegi oma isikut tõendavad dokumendid hävitanud) ja sõitnud rahumeeli Saaremaa randa? Seejärel oleks nad aga viidud luksusbussidega mandrile, pandud Balti jaamas rongile, et neid edasi Hiina piiri äärde sõidutada ja lasta seal üle piiri minna, eelnevalt asjaosalistele ühtegi „diskrimineerivat küsimust“ esitamata. See oleks olnud mõeldamatu! Rannakaitselaevadelt oleks sissejuhatuseks tehtud HOIATUSLASUD… Aga nüüd? Tohutud inimmassid sõidavad lahkete inimsmugeldajate ja veel lahkemate Kreeka piirivalvurite (kui neid Kreekas üldse on) kaasabil Türgist üle mere Kreekasse, liiguvad sealt valjusti lärmates ja prahihunnikuid maha jättes läbi mitme riigi Austria piirile. Ka seal ei küsinud keegi neilt dokumente. Lahke Austria kulul sõidutati nad luksusbussidega veel lahkema Saksamaa piirile. Ja mitte ükski riik ei takistanud sellist jõhkrat piiririkkumist, ei vaevunud isegi protesteerima, nagu oleks piiririkkumine kõige normaalsem tegevus maailmas!
Kunagised iseseisvad Balkani riigid, kaasaarvatud Austria, muutusid lühikese aja jooksul ülbete sissetungijate läbisõiduhoovideks Saksamaale. Kes söandas aga massilisi piiririkkumisi kasvõi poole sõnaga kritiseerida, oli Saksamaa ja EL võimuladviku silmis nats, rassist, paremäärmuslane, odav ja labane populist, tõbras või lihtsalt kaabakas. Nii harrastavat Ungari peaminister Viktor Orban ühe saksa poliitiku sõnul „riiklikku rassismi“. Veelgi kaugemale läks aga Saksa ajaleht „Bild“, nimetades Orbanit 12. septembril 2015 tehtud intervjuusOberschurkeks (tõlkes ülemlurjus, -kaabakas, -kelm).
Vaat sulle siis pirukat! USA ja Mehhiko piir on ammu betoonmüüride ja okastraataedadega (vähemalt osaliselt) suletud (Israeli piiri pole mõtet mainidagi), kuid millegipärast ei sõimanud keegi president Obamat rassistiks, USA ja Mehhiko rahva vaenlaseks...
Kreeka majandus on kokku varisenud, piirikaitse peaaegu olematu. Dublini kokkuleppe järgi peaks Kreeka põgenikele asüüli andma, selle asemel juhatab ta piiririkkujad pikema jututa Makedooniasse. Miks Kreeka rannavalve lubab Türgi alustel oma merepiiri rikkuda?! Kõik need laevad ja paadid oleks tulnud Kreeka rannavalvelaevade poolt pikema jututa sleppi võtta ja Türgi territoriaalvetesse tagasi pukseerida või sundida hoiatuslaskudega kurssi muutma... Kreeka peaminister Alexis Tsipras oskab olukorda suurepäraselt ära kasutada, et piiririkkujaid Balkanimaade kaudu Saksamaale kupatades Saksamaad ja tervet Euroopa Liitu šantažeerida ja raha välja pressida.
Edasi, me võtame Euroopa ainsagi lahinguta!
2015. aasta lõpuks ulatus Kreeka võlg 230 miljardi euroni. Pole hullu, Kreeka ei pea midagi tagasi maksma ja saab veel raha juurdegi. Ainult küsimise vaev!
EL maksab Kreekale kinni 30 000 majutuskoha loomise, üürid ja 20 000 asüülitaotleja ülalpidamiskulud (algul oli juttu ainult 1000-st). Kreeka nõrkus on tema tugevus! Kuna sellel häbematul riigil midagi pole ja ta ka midagi ei tee, võib ta kõike nõuda.
25. oktoobril 2015 valetas Kreeka kaitseminister Panos Kammenos rahumeeli ajalehele „Bild“: „Meie piire valvatakse hästi!“ Kreeka keeldus EL ühiste jõududega oma Kreeka–Türgi merepiiri valvamast.
Veel toredama killu pani aga endine Kreeka rahandusminister Tanis Varoufakis 30. oktoobril 2015 ajalehele „Die Welt“ antud intervjuus: „Kes ei taha põgenikke vastu võtta, peab maksma, ja nimelt neile, kes inimeste eest hoolitsevad.“ Ja järgnes pikk kiidukõne ema Angela aadressil. EL toetas Kreeka piiride kindlustamist 2015. aastal 36 miljoni euroga. Kelle tasku see raha läks? Võiks öelda nii: Tsipras on Merkeli korralikult ümber sõrme keeranud, sest rohkem kui põrgutuld kardab Saksa kantsler Kreeka lahkumist eurotsoonist, Kreeka majanduse kokkuvarisemist. Põgenikekriis ja kaotatud Kreeka miljardid oleks ema Angelale liiga valus pauk.
Kas tõesti on aktsepteeritav, et oma dokumendid tahtlikult hävitanud piiririkkuja jõuab läbi kuue riigi Saksamaale, kus ta rahumeeli valetab, et on sõjapõgenik Süüriast? Ja kui ka ongi pass ette näidata, siis pole teada, milliselt Türgi turult see ostetud on. Ja miks põhjalikku kontrolli ei tehtud juba Austria või Saksamaa piiril? 2015. aasta 20. oktoobri seisuga viibis Saksamaal umbes 300 000 registreerimata migranti. Irvhambad meenutavad mõnuga järgmist juhtumit. 2015. aasta septembris saadeti grupp pagulasi Münchenist rongiga Berliini. 518 inimesest jõudis Berliini Schönefeldi raudteejaama ainult 339, 179 oli aga nagu õhku haihtunud. Ei nad auranud midagi ära, kahel korral tõmmati lihtsalt hädapidurit, uksed kisti lahti ja 179 „õnnetut ja kurba sõjapõgenikku“ pani plehku kõigi nelja tuule poole, sest ei tahtnud ennast ametlikult Berliinis registreerida lasta.
Veel on ehk võimalik Euroopat päästa!
Päris põnev on jälgida saksa avalik-õiguslikel telekanalitel toimuvaid poliitikute ja kõikvõimalike teaduslike kraadidega analüütikute debatte. Kõik nad on valmis nahast välja pugema, valmis migrantide ees põlvili roomama, nende varbavahesid lakkuma, et vaid kogu maailmale jätta mulje, kui ennast- ohverdav on Saksamaa.
See on „Willkommensland“ (Tere-tulemast-maa), kus valitseb enneolematu „Willkommenskultur“ (Tere-tulemast-kultuur) ja mis võtab vastu kõik maailma põgenikud ja hädasolijad – ülemist piiri ei ole ega tule! Tulge vaid Saksamaa rüppe – tulge miljonid, kümned miljonid, veel parem aga sajad miljonid! Saksamaa kuulub jäägitult teile!
Ema Angela üritab Saksamaad muuta Euroopa moraalseks juhtriigiks, kelle eeskuju peab olema kohustuslikuks ka kõigile teistele EL liikmesriikide- le. Kutsudes migrante Saksamaale, leiab ema Angela, et tal on vääramatu õigus rääkida mitte ainult Saksamaa ja saksa rahva, vaid kogu Euroopa nimel. Mõned Euroopa riigid ei ole aga kantsleri ühepoolsetest humaansuse kriteeriumitest sugugi vaimustuses.
Nii söandas toonane Briti siseminister Theresa May (alates 13. juulist 2016 peaminister) 16. septembril 2015 piiksuda: „On tähtis inimesi kodusõja piirkondades aidata, kuid mitte neid, kes on küllalt tugevad ja rikkad, et Euroopasse tulla.“ Ema Angela plaani jagada pagulasi EL liikmesriikide vahel, lükkas May kategooriliselt tagasi.
Seoses pagulaste ümberjagamise ideega meenub paralleel minevikust. Kui omal ajal jagati „erikohtlemisele“ (Sonderbehandlung) määratud juute erinevate hävituslaagrite vahel, siis nüüd jääb mulje, et vana poliitikat jätkatakse uues kuues: Saksamaa leiab millegipärast, et tal on lausa seaduslik ja moraalne õigus teistele EL liikmesriikidele peale suruda piiririkkujate „õiglast, solidaarset ja euroopalikku” ümberjaotamist. Kuidagi halb lehk on kogu selle kampaania juures. Koonduslaagrite süsteemi aeg oleks nagu minevik või kuidas?
Merkel on ekslikult lootnud, et tema piiritu altruism on nakkav, ta on teinud pagulaskriisist suurejoonelise poliitilise draama, nimetades selle lahendamist Euroopa Liidu eksisteerimise peamiseks probleemiks. Muidugi ei ole viisakas kantslerile meelde tuletada, et tema ise on selle probleemi tekitanud.
Kasvõi vägisi, aga Euroopasse!
Merkeli väide, et ka Saksamaa kaitstud maismaa piir (kogupikkus u 3000 km) ei suuda pagulasi tõrjuda, on sulaselge vassimine, Euroopa julgeolekut ja stabiilsust ohustava poliitika häbematu ja lausa kiuslik õigustamine. Samas on kantsler valmis maksma ogaraid summasid Türgile, et see kaitseks oma pikka merepiiri, maismaapiirist rääkimata.
Saksamaa polevat võimeline oma piiri sulgema (küll pole aga mingi probleem saata tänavatele hambuni relvastatud politseinikud), aga Hispaania sai sellega küll hakkama! Kui 2006. aastal tungis Hispaania Ceuta ja Melilla enklaavi 32 000 aafriklast, siis 2015. aastal, tänu 6 m kõrgusele ja neljakordsele okastraataiale, pääses tõkkest üle vaid 92 piiririkkujat.
Juba aastaid ei tee Türgi president Recep Tayyip Erdogan saladust sellest, et eurooplased on tema meelest nõrgukesed, argpüksid ja hädavaresed, kes targutavad donkihhotlikult lõpmatuseni humaansusest, kuid jäävad ikkagi Brüsseli, Berliini ja Pariisi ustavateks Sancho Panzadeks. Kindlasti leidub ka Saksamaal arukaid inimesi, kes ei jõua ära kiruda neid mugavuspoliitikuid ja -ärimehi, kes omal ajal käisid välja Schengeni viisavaba ruumi idee. Sisepiirideta Euroopa Liit on aga igat masti kriminaalide, narkodiilerite, sarimõrvarite, (korteri)varaste, salakaubitsejate ja kõikvõimalike islamifanaatikutest terroristide eest täiesti kaitsetu. Vähe sellest, kaitseta on ka Euroopa Liidu välispiirid. Iisraeli luure andmetel oli 2015. aastal migrantide massis imbunud Euroopasse 3000 fanaatilist pühasõdalast, Saksa vastuluure (Nachrichtendienst) andmetel aga koguni 7000. Igati tubli tulemus! (Veebruari lõpuks 2016 selgus, et Saksamaal on „haihtunud” 130 000 registreeritud pagulast.) Mis edasi saab?
31. augustil 2015 andis Merkel Berliinis traditsioonilise pressikonverentsi. „Maailm näeb Saksamaad kui lootuse ja võimaluste maad,“ ja lajatas siis oma kuulsaima mantra: „Me saame sellega hakkama!“ (Wir schaffen das!). Aga mis hinnaga, kallis ema Angela?! Euroopa rikkaimas riigis Saksamaal on 335 000 kodutut, ligi kaks miljonit last elab täielikus vaesuses, rääkimata otsatust hulgast täiskasvanutest, pikaajalistest töötutest või vanuritest, kes elavad peost suhu. Palgatõusuks, teedeehituseks või lasteaedade jaoks raha ei leita. Piisab aga sellest, et rongitäis hea toitumusega ja tuttuutes firmateksades noori araabia mehi saabub Müncheni pearaudteejaama, kui kohe leitakse miljardid eurod, et ülbeid kontvõõraid alandlikult selga küüru tõmmates vastu võtta.
Avatud piiride poliitika krahh!
Kindlasti on iga normaalne eestlane vähemalt kord endalt küsinud, miks on Saksa islamimeelne valitsus teinud piiririkkujatest lausa poliitilise jumaluse ja miks Saksa „vaba” meedia kogu seda kunstlikult tekitatud kriisi nii nahaalselt õigustab ja taevani ülistab?
Esiteks. Ilmselt on Saksamaa kollektiivne süütunne Teise maailmasõja ajal Wehrmachti ja kõikvõimalike SS-erikomandode poolt korda saadetud metsikuste ees siiani nii suur, et nüüd üritatakse loendamatuid piiririkkujaid „väärikalt vastu võttes” oma sõjaaegseid kuritegusid heastada. Kõik ikka selle nimel, et inimesed andestaksid ja unustaksid gaasikambrid, Babi Jari, Lidice, Oradour-sur-Glane’, Dachau, Majdaneki, Auschwitzi...
23. oktoobril 2015 saatsid 47 endist Saksa DV dissidenti kantsler Merkelile avaliku kirja, milles avaldasid poolehoidu tema pagulaspoliitikale. „70 aastat pärast holocausti avas Saksamaa oma piirid ja päästis inimesed hädast ja surmast,“ seisab pöördumises. „See on maa, kus me tahame elada, maa, millest me oleme unistanud.“
Kollektiivne nõdrameelsus, absoluutne debiilsus – die Stunde des Idiotismus! Mitte ükski saksa kommunist pole kunagi unistanud Saksamaast, kuhu voorib iga päev tuhandeid fanaatilisi moslemeid, käsi pikalt ees.
Teine põhjus on aga märksa pragmaatilisem. Saksamaa sipleb omaenda põhiseaduse ja rahvusvaheliste kokkulepete kammitsates. Ütleb ju Saksamaa põhiseadus sõnaselgelt, et sõjapõgenikul (ka poliitilisel) on õigus Saksamaal asüüli taotleda (mis aga ei tähenda, et riigil on kohustus asüüli anda). Paraku pole põhiseadus sätestanud vastuvõetavate asüülitaotlejate hulga ülempiiri. Formaal-juriidiliselt ei saa kantsler Merkelile midagi ette heita, kui ta hetkelise suuremeelsuse tuhinas rõõmsalt teatas, et Saksamaa võtab kõik Süüria põgenikud vastu „und es gibt keine Obergrenze“ (ja ülemist piiri ei ole). Põhiseadust täht-tähelt võttes ei tohigi Saksamaa midagi teha (nagu üks õpetatud jurist ühes saksa telesaates selgitas), et pagulastetulva peatada. Piiri sulgemine on põhiseaduse vastane. Saksamaa rahvuslike huvide kaitsmine on põhiseaduse vastane (eelkõige aga äärmiselt natslik tegevus!). Pagulaste väljasaatmine piisava põhjenduseta on põhiseaduse vastane. Kõik, mis on Saksa riigi ja rahva huvides on põhiseaduse vastane! Pole siis ime, et praegust Saksa valitsuskoalitsiooni huvitab ainult üks: kuidas piinliku täpsusega põhiseadust ja rahvusvahelisi kokkuleppeid järgides veel X-miljonit migranti vastu võtta! Ei osanud Saksa põhiseaduse koostajad omal ajal ette näha, et kunagi muutub see valusaks bumerangiks, mis annab korraliku kolaka sakslastele endile.
Pagulastevastane demonstratsioon Poolas.
Kolmas põhjus on kantsler Merkeli 4. septembril 2015 väljaöeldu, et Saksamaa võtab vastu kõik Süüria põgenikud ja tagab neile inimväärse elu. Göttingeni lähedal asuv väikelinn Friedland on saksa piiritu suuremeelsuse ja „Willkommenskulturi“ musternäide. Seal elab 1180 kohalikku elanikku ja… 3100 migranti.
Rondeshageni lähedal asuvas Gross Weedenis on 60 elanikku… ja 1500 migranti. Kommentaarid on liigsed!
Neljas, kõige olulisem põhjus, miks Saksamaa migrantidele „sõbralikku nägu näitab”, kuid millest ei ole samuti sünnis avalikult rääkida: Kui moslemite ees korralikult lipitseda, siis ehk õnnestub vältida terrori- akte Saksamaal, saksa turistide vastu välismaal – või, hoidku jumal – pommi eest mõnes Lufthansa suures reisilennukis. (Paraku ei ole lipitsemine tulemusi andnud, Saksamaal on läbi viidud juba mitu terroriakti.) Tõsi, ongi ju islami fundamentalistide eesmärk Lääne riike terroriaktidega šantažeerides sundida neid ühel või teisel kujul kümnist maksma – nii nagu seda praktiseerisid omal ajal mongoli khaanid (ei ole midagi uut siin päikese all!). Ja see on neil suurepäraselt korda läinud! Kui Saksamaa võtab araabia päritolu migrante lahkesti vastu, maksab neile kopsakaid sotsiaaltoetusi, söödab punud korralikult täis, annab kenad korterid (soovitavalt akendega lõuna poole!), ehitab uhkeid mošeesid, siis jäetakse tõenäoliselt Saksamaa rahule ja ei panda seal pomme plahvatama…
Tolerantsuse loosungite taha varjudes on Saksamaa võimuladvik demonstreerinud tegelikult mitte riigi jõudu, vaid jõuetust oma piiride kontrollimisel, täielikku saamatust, eelkõige aga paanilist hirmu islami fanaatikute võimalike terroriaktide ees. Aga eks rahvasuugi ütleb: sõprust raha eest ei osta!
Kuigi ema Angela on korduvalt väitnud, et islam kuulub Saksamaa juurde (Saksamaal on 4 miljonit moslemit), näitab rahva suhtumine küll midagi muud. Allensbachi instituudi korraldatud küsitlus 2015.aasta sügisel andis järgmise tulemuse: ainult 22% sakslastest on nõus, et islam kuulub Saksamaa juurde. Endise Saksa DV territooriumil elavatest inimestest ei pea islamit Saksamaa juurde kuuluvaks koguni 75% (Lääne-Saksamaal 60%). Skeptiline suhtumine islamisse on omane kõigile vanusegruppidele. Tõsi, nooremad on avatumad ja leplikumad (kindlasti ka naiivsemad), kuid siiski eitab islamit 55% saksa noortest.
- 12. oktoobril 2015 ajalehele „Bild“ antud intervjuus, küsiti kantslerilt: „Kui sügavale peaksid küsitluste tulemused koalitsiooni kohta langema, enne kui te hakkate oma põgenikepoliitikat muutma?“
Kantsleri vastus: „Küsitlused ei ole minu mõõdupuu.“ (Umfragen sind nicht mein Massstab.) Vaat sulle siis, kantsleril suva, mida rahvas arvab.
Ja viies põhjus, miks Saksamaal pagulasteemat nii hellalt käsitletakse: sakslased on harjunud juhile kuuletuma: „Führer, befiel, wir folgen dir!“ (Füürer, käsi, me järgneme sulle!) – röökisid sakslased 1938. aastal. Mis parata, suurrahva mentaliteet!
Pagulastemaatika puhul hämmastab aga selle äärmiselt ebaobjektiivne kajastamine mitte ainult Saksa meedias. Kellegi nähtamatu käsi tsenseerib ja juhib globaalset ajupesu. Saksamaa pagulaspoliitika kritiseerijaid üritatakse näidata võimalikult halvas valguses, neid naeruvääristades, rassistideks, natsli- keks vihaõhutajateks või võõravaenulikeks (fremden- feindlich) paremäärmuslasteks sõimates. Muide, viimasel ajal on igat masti liberaalide ja sotsiaal- demokraatide ja inimõiguslaste poliitilise sõimu leksikoni ilmunud uus huvitav termin – vihakõne. Kas see on tõesti mõne töötu eesti filoloogi vaimusünnitis? Oh ei, nii nutikas see eestlane nüüd ka ei ole, pigem on tegemist toortõlkega saksa- või inglisekeelsest sõnast Wutrede (Wut – raev) või Hassrede (inglise k hate speech). Euroopa ja USA juhtivad telekanalid (eriti CNN, saksa ARD, ZDF, N24, RTL, SAT1, PHOENIX jne) näitavad piiririkkujaid ainult positiivses valguses: sõjakoledustest pääsenud sõstrasilmsed lapsukesed-musirullikesed ja sõbralikult naeratavad naised (noored mehed, kes moodustavad sissetungijatest enamuse, millegipärast fotoaparaatide ja kaamerate ette ei jää), keda ülbed piiririkkujad kasutavad Saksamaale tungimisel tõhusa, ääretut haletsust tekitava kaitsekilbina. Saksa ajalehed aga teatavad üksteise võidu lugusid araabia noormeestest, kes leidsid rahakoti suurema summaga ja viisid selle joonelt politseisse. Või siis südantliigutav intervjuu 9-aastase Süüria tüdrukuga, kes kavatseb neurokirugiks õppida...
Enesekindlad, reaalsusest irdunud Brüsseli internatsionalistid dikteerivad aga lausa sugereerivalt tolerantsuse kriteeriume (teatavasti on ainult ülitarkade poliitikute privileeg hea ja kurja, õigluse ja ebaõigluse kriteeriumid paika panna), vaikides täielikult maha interneti kommentaariumides avaldatud loendamatud kriitilised ja sapised märkused Saksa ja Austria lahtiste piiride hukatusliku poliitika kohta.
Kuid, oi imet, need salvavad märkused on ema Angelale siiski hinge läinud, ja New Yorgis Facebooki looja juudi päritolu Mark Zuckerbergiga kohtudes tundis ta tõsist huvi, kas saaks kommentaariumides tema pagulaspoliitikat maa põhja kiruvad kommentaarid ära kustuda, et kogu maailm lõpuks ometi taipaks: mõelda ja tegutseda tuleb ainult nii nagu mõtleb ja tegutseb Saksa kantsler! Ainult temal on õigus, ainult temal, kõik ülejäänud on lollid!
Aga küsigem nüüd lõpetuseks, mis on siis Tema Pühaduse, dogmaatilise ema Angela massiliste piiririkkumiste mahitamise tegelik eesmärk? Kas soov ületada kadunud ema Teresa kuulsus ja saada endale Euroopa ajaloo suurima häätegija igavene nimbus? Või hoopiski soov muuta oma kodumaa Saksa-Araabia Ühendkalifaadiks? Jätkem pilked ja spekulatsioonid, kuid üks on kindel – Merkelit neljandaks ametiajaks kantsleriks ei valita, ja kui see siiski peaks juhtuma, siis on kaine mõistus Saksamaa jäädavalt hüljanud...
* * *
Ema Angela elulugu
Angela Dorothea Merkel (neiupõlvenimi Kasner) sündis 17. juulil 1954 Saksa LV-s Hamburgis. Mõni kuu pärast Angela sündi kolisid tema vanemad Saksa DV-sse. Kooliajal ja nooruses paistis tulevane kantsler silma sellega, et ei paistnud mitte millegagi silma. Ei heas ega halvas mõttes. Kooliajal kuulus ta Ernst Thälmanni pioneeriorganisatsiooni, hiljem oli noorsooühingu FDJ liige. 1973. aastal asus Merkel Leipzigis füüsikat õppima. 1977. aastal abiellus ta füüsikatudengi Ulrich Merkeliga, abielu lahutati 1982. Merkeli diplomitöö kandis ülikeerulist pealkirja – „Der Einfluss der räumlichen Korrelation auf die Reaktionsgeschwindigkeit bei bimolekularen Elementarreaktionen in dichten Medien“. Pole aga andmeid selle kohta, et Merkel oleks ikka tõesti füüsikale pihta saanud või päevagi oma erialal töötanud. Mingi aeg nokitses ta SDV Teaduste Akadeemia teoreetilise keemia osakonnas. Merkel ei olnud SED (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands – Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei) liige, ta polnud aktiivne ei tsiviil- ega kirikuelus. Merkeli poliitikasse sattumine on igav ja pikk lugu. 20. detsembril 1990 sai ta Jumala abiga Saksa Liidupäeva (Bundestag) liikmeks. Valimised võitnud Helmut Kohl tõi Merkeli sõna otseses mõttes kättpidi suurde poliitikasse, määrates ta 18. jaanuaril 1991 Naiste ja Noorte ministeeriumi juhiks (Bundesministerium für Frauen und Jugend). 10. aprillil 2000 valiti Merkel CDU liidupäeval arusaamatutel põhjustel uueks esimeheks. 22. novembril 2005 valiti ta 397 häälega (202 vastu, 12 tühistatud) Saksa Liitvabariigi kantsleriks. Merkeli esimene ämbrisseastumine oli kohtumine dalai-laama Tenzin Gjatsoga Berliini kantsleri residentsis 23. septembril 2007.
28. oktoobril 2009 valiti Merkel 323 poolthäälega (612 hääletajat) teist korda kantsleriks. 17. detsembril 2013 nimetati 462 poolthäält saanud Merkel (621 hääletajat) kolmandat korda kantsleriks. Tema ametiajast meenutaks siinkohal veel vaid ühte seika.
20. novembril 2004 peetud kõnes ütles Merkel: „Multikultuurne ühiskond on karile jooksnud.“ (Die multikulturelle Gesellschaft ist gescheitert.) Samas tõi ta esile sakslaste juhtiva osa kultuuris ning kritiseeris moslemite vähest huvi integreerumiseks. Sellele arusaamisele jõudis Merkel juba 11 aastat tagasi (muide, sama mõtet kordas ta ka 2010. aastal)! Ja kas ta on sellest tõdemusest õppust võtnud? Oh ei, kuid miks see, mis ei õnnestunud juba 15 aastat tagasi, peaks mingil imeväel õnnestuma 2016. või 2017. aastal?! Kuid eks rahvasuugi ütle: loll on see, kes kolm korda ühe ja sama kivi otsa komistab!
Sõna integratsioon on nii Merkeli kui kõigi teiste praeguste saksa ja Brüsseli poliitikute püha mantra, mida korrutatakse lõpututes variatsioonides hommikust õhtuni, õhtust hommikuni, söögi alla ja söögi peale, söögi ajal ja söömist lõpetades, üles ärgates ja enne uinumist.
* * *
Tulus äri passidega
2015. aastal oli Süürias välja antud 829 000 passi, keskmiselt 3000 päevas. Assadi valitsus teenis passide pealt umbes 470 miljonit eurot. Kui Süürias maksab pass 15 eurot, siis välismaal 363 eurot. Süüria pass on Euroopas väga hinnatud, sest see avab automaatselt tee maisesse paradiisi – Saksamaale, kus tööde tegemata võib igavesse nirvaanasse hõljuda. Pole siis ime, et võltspass maksab 4500–5400 eurot. Reisikihk on haaranud ka afgaane. Kui 2015. varakevadel anti Kabulis välja 1000 reisipassi, siis septembri lõpus juba 5000.
* * *
1000 euro eest sõjapõgenikuks
Saksamaa võtab kõik piiriületajad (ka isikut tõendavate dokumentideta) lahkelt vastu, kui aga inimene ei suuda usutavalt valetada, et ta tõesti sõja eest põgeneb, siis võidakse asüüli andmisest keelduda, mis ei tähenda aga sugugi kohest riigist väljasaatmist, sest Saksamaal viibis 2015. aasta lõpus 193 000 inimest, kellele ei antud asüüli ja kes oleksid tegelikult pidanud riigist lahkuma. Afganistanis tegutsev Taliban on lahkesti nõus aitama. 1000 euro eest väljastab Taliban kirjaliku tapmisähvarduse koos ehtsa Talibani templiga.
* * *
„Suuremeelsus on loomulikult ilus, keegi ei vaidlusta seda, aga kui abivajajaid on rohkem kui andjaid, siis üsna varsti pole alles kumbagi, sest kõik, mida Euroopa pakub, pistetakse nahka koos Euroopaga.“
Vene kirjanik Ljudmilla Ulitskaja (12.09.2015)
* * *
Inimesi, kes meile saabuvad, on petetud kaks korda: smugeldajate ja EL poliitikute poolt. Mõlemad lubavad neile paremat elu ja seda, et nad võivad meie juurde jääda ka siis, kui nende kodumaal valitseb taas rahu. Aga nad kogevad peagi, et mesi, mis Saksamaal voolab, on vähem magusam kui nad ette kujutavad, sest hea elu on omapoolse panuse, mitte nõudmiste teema. [---]
Ungari peaminister Viktor Orban
Euroopa tipp-poliitikud elavad hetkel unelmate maailmas. Neil pole õrna aimugi tegelikust ohust, mida sisserändajad meie jaoks tähendavad, samuti mitte probleemi suurusjärgust. Me räägime X-miljonist inimestest. Pagulastevoog on lõputu. Kui me nad kõik sisse laseme, läheb Euroopa põhja. [---] ...Kvoodil on mõte ainult siis, kui meie piirid on suletud. Vastasel juhul ei tea ükski valitsus kui suure hulga inimestega tegemist on, sest neid tuleb pidevalt juurde. Kas me tõesti suudame takistada migrante minemast sinna kuhu nad tahavad? Kes suudab neid Eestis, Sloveenias või Portugalis kinni pidada, kui nad tahavad Saksamaale pääseda? See on illusioon.
Viktor Orban (12.09.2015)
* * *
Ma ei või enam seda sõna PÕGENIKUD kuulda. Need inimesed viibivad juba ammu kindlas piirkonnas ja seega on nad ILLEGAALSED SISSERÄNDAJAD!
Austria „Kronenzeitungi“ kommentaar 19.10.2015 (825 poolt ja 5 vastuhäält)
* * *
Keegi pole teid kutsunud, austage meie reegleid, ja kui see teile ei meeldi, minge tagasi koju.
Miloš Zeman, Tšehhi president (8.08.2015)
Ema Angela ID-kaart.
VAESUS SAKSAMAAL
3,1 miljonit sakslase sissetulek on allpool vaesuspiiri. 904 000 pensionäri töötab (kasvõi osalise tööajaga), kuna pensionist ei jätku äraelamiseks. 1,5 miljonit sakslast elab toiduabist, sest neil puudub igasugune sissetulek. 2015. aastal lülitati 600 000 majapidamises vool välja, sest elanikel polnud raha elektri eest maksmiseks. 2014. aastal oli Saksamaal 335 000 kodutut. Üle 2,5 miljoni alaealise sakslase elab vaesuses. Pagulaste ja terroristide maaletooja ja Saksamaa agar islamiseerija ema Angela teenib kuus 24 164 eurot. Iga uue pagulaste ühiselamu rajamine on seega kuritegu saksa rahva vastu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.