Pagulaste lõimumine Eestis: enesetapukatsed, tapmiskatsed, koduvägivald

Foto: Objektiiv

Näide selle kohta, kuidas valitsuse levitatud valeinfo jõudis kiiresti koguduste teadetetahvlitele ja mujalegi, et inimestes soosivamat hoiakut kujundada.

Tasulise Eesti Ekspressi artikkel TÄISMAHUS:

--------------------------------------

Enesetapukatsed, tapmiskatsed, politseikaebused, kiirabi väljakutsed, intriigid – sellisena kirjeldavad MTÜ Pagula töötajad pagulaste elu Eestis vahendab Eesti Ekspress.

Pagula tugiisikud räägivad, et kui keegi sõidab linnast ära, siis alati jääb keegi valvesse. Kolmest perest kaks on väga probleemsed, Pagula töötajad on näinud nendega kurja vaeva. Pole olnud ühtegi päeva, kui nendega midagi ei juhtuks.

PEREISA TÕI KOJU SÜÜTEVEDELIKU

„S. (27) ja A. (22). Nemad tulid esimestena, 2016 aprillis. Süles kolm last ja pooltühi spordikott. Alustasime nendega nullist. Nagu lastega. Nad olid täiesti umbkeelsed. Null. Mitte üht törtsu inglise keelt. Meie tõlk, kes on egiptlane, oli meie suur päästja – tema hakkas neid integreerima. Tõlk siis selgitas, et ei tohi rõduust lahti jätta, ja kell 23 peab olema öörahu.

Nende lastega tegeles Süürias peamiselt mehe ema, nüüd pidid nad ise hakkama saama. Nooruke ema ei osanud nendega midagi peale hakata. Ta ei osanud neid pesta ega mähkida. Tugiisik õpetas, mida teha haudunud kohaga. Lapsed olid nagu nukitsamehed – lõikasime juukseid ja küüsi. Nad ei osanud neid vastavalt ilmastikule riidesse panna. Panime päevade kaupa riided valmis. Tugiisik käis enne lasteaeda minekut vaatamas, kas lapsed saavad õiged riided. Kui lumi maha sadas, helistasime kolm peret läbi, ütlesime, et talveriiete kott läheb käiku. Nad ei kujutanud ette, mis asi on talv ja kui külm võib olla. A. tõi lund taldrikuga tuppa, see meeldis talle mis hirmus.

Neil oli meeletult küsimusi. Väga raske oli. Tõlk põles ruttu läbi. Kusjuures ta töötas vabatahtlikult. Kui ta poleks seda tööd suures osas tasuta teinud, oleks tõlkeraha väga ruttu otsa saanud.

Alguses oli hästi. Naine võttis varsti rätiku peast, pani jalga teksapüksid. Aga pool aastat hiljem jõudis neile kohale, kus nad viibivad. Kodust kaugel, neil pole mitte kedagi. Neil tekkisid omavahel tülid, pereisa oli vägivaldne. Me teavitasime kohe linnavalitsust.

Naisega räägiti, et ta läheks politseisse, kuid A. ei tahtnud. Ütles, et püüab ise hakkama saada.

See oli reede, 11.november, kui mees tõi koju süütevedeliku ja ütles naisele, et panen teid kõiki põlema.

Laupäeval teipis ta naise vannitoas radiaatori külge kinni ja valas süütevedelikuga üle. Kui hakkas tikku tõmbama, avas laps ukse. Seda kõike aga A. meie eest varjas.

Pärast seda üritas mees enesetappu ja alles siis rääkis naine tugiisikule, mida mees temaga tegi.

S. on tänini vahi all. A-le aitasime osta nutitelefoni, millest maksime poole. Mees oli pannud vana telefoni koodi alla ja seda ta ei teadnud.

Me suhtleme ka praegu S-iga – oleme saatnud talle suitsu, riideid, pesu. Me ju saime pearaha tema eest, ja leiame, et peame ka tema eest hoolitsema. Ta tahtis kassi, kuid seda me ei saanud vanglasse saata. Ta on saatnud A-le ähvardusi. Me ei tea, mis saab siis, kui ta välja saab. Eesti politsei naist kaitsta ei saa.“

ÜKS PERE ON LAHUS

„Septembris saabusid H. ja F. – seitse aastat koos elanud paar, kellel kolm väikest last. Nad tulid Iraagist Kreeka kaudu ja neil oli „saatekiri“ juures, et peres esineb perevägivalda. Miks üldse saadeti sellise taustaga pere?

Me sisustasime kogu nende korteri – küünetangideni välja. Külmkapi täitsime söögiga. Teadsime, et kui pere saabub, siis ei ole enam aega linna peale pesumasinat või madratsit otsima minna. Aga aluspesu lähme ostma koos, seda ei saa ette osta.

Alguses oli okei. Siis hakkas naine rääkima, et mees peksab teda – äkki saaks eraldi elama hakata? Pere lagunes juba kuu aja pärast, kolisime nad lahku algul pereema soovil, pärastpoole ka pereisa soovil.

Alguses elas mees hostelis, hiljem keeldus naise juurde tagasi minemast. Tänaseks ongi paar lahus, mees lastega ei suhtle. Lahutus käib.

Pereisa elab tänini üksinda ja ema elab lastega. Rahapuuduse tõttu isa lapsi enda juurde võtta ei saa, kuid ta loodab lähiajal tööle saada ja siis olukord normaliseerub. Tugiisikud koostöös linnavalitsusega lahendasid vanemate vahelisi probleeme, sest lapsed kannatasid. Tugiisikute töö oli raskemast raskem, aga midagi polnud teha, olukord oli vaja kontrolli all hoida, et ennetada vägivallajuhtumeid. Alati ei saa olla lihtsalt märkmiku ja pastakaga tugiteenuse osutaja, vahel pead sa olema ka ema, vanaema, psühholoog.

Pereema kasvatab täna üksinda kolme last, ilma tungiva põhjuseta kardab ta kodust lahkuda. Kuid käib siiski kolme mudilase kõrvalt tööpraktikal, trennis ja keeleõppes.

Kõik pagulased on väga katkised inimesed. Kõigil on tohutu šokk, et nad on sattunud teise kultuuriruumi. Neil on palju küsimusi.

Hamude näiteks ei saa aru, miks lasteaias pildistatakse. Mina seletan, et see on Eestis kombeks, lapsele jääb mälestus, kellega ta lasteaias käib. Ta ei saa aru. Ükskord oli tarvis teha lasteaias sipelga kostüüm – aga miks? Kes on sipelgas? Me panime kokku lausa terve meeskonna, tundlad tegime nii, et varraste ümber tõmbasime riide, minu lapse retuusid läksid käiku, tegime selle mitme inimesega valmis. Tavaperedes aitavad neid asju teha emad või vanaemad, aga neil pole kedagi. Nad on täielikus isolatsioonis.

Kord jäid ühel perel võtmed tuppa, ei saanud maja välisuksest sisse. Mis sa siis teed? Nad poleks iial julgenud vajutada mõne naabri uksekella. Telefoni teel siis õpetasime, kuidas saab sisse. Teadsin, et majas elab üks sõbralik tädike.

Tänavu veebruaris öeldi meile, et meie meetodid ei tööta, Pagula leping Haapsalus lõppes peredega 31. märtsist. Öeldi, et me ei käitu tugiisikutena, vaid sõpradena. Aga kuidas sa muudmoodi nendega hakkama saad? Meil tahetakse toetada neid nagu Saksamaal, kuid meie olusid ei saa sealse tugiteenustesüsteemiga võrrelda. Seal on pagulastel abiks kogukond. Siin on ainult vihkamine tänaval!

Õpetasime tegema külmetunud lapsele viinasokke – kas see on liigne lähedus? Kui õues on torm ja me viime lapsed autoga lasteaeda – see on inimlik abi. Kui olid jõulud, viisime kõigile kuused, ehted, kuusejalad. Ühel on siiani kuusk välja viimata, sest lambid kuusel on nii ilusad!

Kui Lasnamäel süütas pagulane oma naise, siis sel oli kindel põhjus – neil puudus töötav tugisüsteem. See naine oli väga kaunis ja avatud mõtlemisega, rääkis hästi inglise keelt. Meie Nesrin teadis naist, nad suhtlesid, sest tulid koos Kreekast siia. Meie suutsime sellise hirmsa süütamise ära hoida – ainult seetõttu, et pered hakkasid meid juba usaldama ja muredest rääkima. Lasnamäe perel polnud kedagi.

Pered lahkuvad, sest nad on jäetud üksi. Aga kui riik on võtnud kvoodipagulased, siis peab nende eest ka vastutama. Sa ei tohi neil õpitud abitust tekitada, kuid sa pead olema inimene.

Tugiorganisatsioonid saavad 600 eurot igakuiselt ühe pagulase tugiteenuse korraldamiseks. Osa kulub palkadeks, kuid palju jääb üle. Meie aitasime neid – kui neil kuu lõpus polnud raha mähkmetele, siis me ostsime. Oleme ostnud imikutoitu. Kui oli vaja minna eriarstile Tallinna, aitasime rahaliselt. Oleme ostnud prille. See kõik on normaalne, sest tugiteenuse aeg on suhteliselt lühike.

Õpetame neid siin elama. Viisime trenni, oleme ostnud lastele ujula ja batuudikeskuse pileteid. Ja kui palju läks raha talvel ravimitele! Nad olid väga haiged talvel. Kõigil olid erinevad siirupid ja rohud. Tugiisikuta nad poleks hakkama saanud – ei apteegis ega arsti juures. Autoga viisime haigeid lapsi kuhu vaja. Nad ei julge üksi metsa minna. Vaatasime internetist pilte – õppisime põtra, mida sööb jne. Hamudega käisime juba ka metsas.

Sel nädalal tahan ka Nesrini metsa viia. Suvel õpetame, kuidas metsast seeni ja marju korjata.“

KORRALDAS LINNAVALITSUSE EES PIKETI

„Mullu juulis tuli teine pere – süürlased Mohamad (Hamude) ja ­Nesrin saabusid Eestisse kolme lapse ja paari kohvriga ning pagulaslaagrist saadud lastekäruga, neljas laps sündis pool aastat tagasi. Märtsi lõpuni said nad hästi hakkama, enam mitte. Hamude korraldas Haapsalu linnavalitsuse ees piketi. Ta ei teeks seda, kui ta poleks meeleheitel. Aga ta on.“

INTRIIGID ORGANISATSIOONIDES

„Kui meie Pagula loodi, anti meile koostööpartneriks Johannes Mihkelsoni Keskus (JMK). Koostöö ei laabunud algusest peale. Soovisime koolitust, kuid nad ei võtnud meid koolitusele. Kui küsisime abi ja nõu, meile seda ei antud. Esimene koolitus tugiisikule toimus alles tänavu jaanuaris.

Möödunud aastal enne jõule saatis JKM kirja, et lõpetab meiega lepingu ja pagulased saavad uued tugiisikud. See lisas stressi kõigile. Aga me töötasime edasi, sest lepingut ei saa ühepoolselt lõpetada. Sotsiaalministeerium tegi seda ikkagi 31. märtsil.

24. märtsil korraldasid pagulased Haapsalu linnavalitsuse ees piketi. Nad pole nõus tugiisikuid vahetama. Pagulased ju suhtlevad Eestis omavahel, nad teavad, miks inimesed on lahkunud. Tugiisiku töötunde vähendatakse 20–25 tunnini kuus. JMK hakkaks perede eest saama riigilt 9000 eurot kuus. Mida selle raha eest siis tehakse? See on ju sihtotstarbeline toetus, mõeldud pagulastele.

Selline vangerdus on tekitanud pagulaste seas tohutu meeleheite.

Meie ei tahagi seda raha, kuid tähtis on, et riik ei lõpetaks pagulaste abistamist senisel moel. Oleme teinud nendega nii palju tööd, see kõik muutuks mõttetuks.

Või ongi see riigi plaan – riik peab kvoodi täis saama, kuid edasine pole enam tähtis. Mitte kellelgi pole pagulasi vaja ja seda näidatakse ka julgelt välja.“

-----------------------------------------

JUHAN SAHAROV: TUGIISIK EI TOHI PAGULAST RAHAGA AIDATA

Pagulasperedele tugiteenust osutava Johannes Mihkelsoni Keskuse (JMK) juht Juhan Saharov ütleb, et kui Hamude ja Nesrin ei soovi JMK tugiteenust vastu võtta, siis seda peale sundida nad ei saa.

„Me ei saa inimesi sundida,“ sõnas Saharov. Praegu on riik ette näinud, et kvoodi alusel vastu võetud perekondi peab toetama kuus kuud kuni kaks aastat. Praegu jätkavad vabatahtlikus korras (ehk tasuta) Haapsalu kahe perekonna toetamist MTÜ Pagula tugiisikud. Kui on vaja näiteks lapsehoidjat, saavad nad pöörduda Haapsalu linnavalitsuse poole, sest neile eraldab riik selleks raha.

Saharovi sõnul on teenuse eesmärk, et pärast aasta möödumist tugiisikuteenus kas lõpeb või muutub minimaalseks. MTÜ Pagulaga lõpetasid nad lepingu, sest Pagula rikkus reegleid – näiteks aitasid nad pagulasperesid rahaliselt. Seda ei tohi isegi siis, kui pagulastele mõeldud sihtotstarbelisest rahast jääb raha üle.

Teistele peredele tugiteenust osutavad JMK ja MTÜ Eesti Pagulasabi ei tee pagulastele rahalisi „kingitusi“. Saharovi sõnul kulub neil see pearaha (600 eurot inimese pealt) peamiselt palkadeks. Raha on kulutatud ka siis, kui mõni pagulastest oli tarvis koduvägivalla tõttu eraldi elama panna. Kui tõlkeraha saab otsa (1040 eurot inimese kohta kahe aasta peale), siis ka tõlkidele.

„Info sellise rahalise abi kohta levis pagulaste seas. Kui üks tahab, siis tahab ka teine. Ja kui ei saa, siis on lihtne arvata, et tema tugiteenus on seepärast halb. Aga pakett peab olema kõigile ühesugune,“ põhjendab Saharov. „Muidu hakkabki inimene nägema organisatsioonis rahalist abikätt. Tugiisikuteenuse peamine eesmärk on vastupidine – luua iseseisvust, et klient võtaks oma kulude osas ise vastutuse ning vältida sellega õpitud abituse teket.“

Ta teab, et Rakvere perekond on tõesti lõplikult lahkunud, tänaseks on nende korteri üürileping lõpetatud, sest nad ei maksnud üüri ega kommunaalarveid. Kui nad peaksid naasma, siis enam nad riigi poolt korterit ei saa, nad peavad seda taotlema nagu teisedki Eesti toimetulekutoetuse saajad.

Saharovi sõnul ei saa nad lahkujatele kätt ette panna, sest Saksamaale on lihtne reisida. Mineku põhjused: ­araabiakeelse kogukonna väiksus, tugiteenus, isolatsioon, väikesed toetused. Kliendid võrdlevad oma elu Eestis pidevalt oma sugulaste eluga Saksamaal. Praeguse seisuga on kindlasti lahkunud kaks perekonda (üks neist ametlikult) ja viis on reisil. Kuna neil on õigus 90 päeva viibida Eestist eemal, siis nende korterite üürilepinguid veel pole lõpetatud. Aga korteriomanik võib üürilepingu üles öelda, kui ei ole üks kuu üüri makstud – pagulased peavad sellega arvestama ning seda tuletatakse neile ka pidevalt meelde.

„Rahulolematus on suur, ent siin tuleb näha täpsemalt, mille osas ollakse rahulolematud,“ ütleb Saharov. Tugiteenuste süsteemi püütaksegi arendada. Tahetakse rohkem teenuseid luua, mis toimiksid kollektiivsel alusel, nagu näiteks naistekeskused, tööklubid (kus abistatakse tööturule sisenejaid) jms. Samuti tuleb teha kogukonnatööd, et takistada sotsiaalset kapseldumist, aga ainult tugiisikust siin ei piisa.