Tasulise Kroonika artikli pikem versioon:
--------------------------------------------------
Londonis tippkokaks tõusnud tallinlane, seal koos tuntud briti telekoka Gordon Ramsay`ga töötanud ja eduka restorani käivitanud Andrei Lesment meenutab, kuidas tema elu ühel sumedal suveõhtul pea peale pöördus ja ta suurlinna kõige karmimas vanglas lõpetas.
„Olin ühel õhtul koduteel, rääkisin parasjagu telefonitsi kellegagi juttu, kui mind äkki tõugati selja tagant tugevalt nii, et telefon kukkus käest maha. Samal ajal jooksis teine inimene mu eest läbi, haaras telefoni ja pani jooksu. Seal lähedal oli islamiusuliste pühakoda ja selle ees väike väljak – see kõik juhtus kuskil viieminutilise jalutuskäigu kaugusel minu elamisest. Nägin, et see, kes telefoni maast haaras, ühines ühe seltskonnaga pühakoja juures. Läksin nende mustanahaliste inimeste juurde, nad olid kuskil 20ndates eluaastates noormehed, ja ütlesin, et kuulge poisid, te tõukasite mind ja võtsite telefoni ära – ma kutsun nüüd politsei ja nemad hakkavad teiega asju ajama! Ja mis ma sealt vastuseks sain? Kui sa helistad politseisse, siis me pussitame sind!
Ma vihastasin selle peale. Ilmselt. Sest alates sealtmaalt ma enam asjade kulgu nii hästi ei mäleta. Adrenaliin tegi oma töö. Ma ei õigusta oma tegu, sest loomulikult ei teinud ma midagi head. Seda kõike rääkis mulle juba hiljem minu naine – et ma tulin koju, riietusin sportlikult, avasin oma tööriistakasti, võtsin sealt kaks haamrit, riputasin need vööle ja läksin tagasi sinna, kus ma enda röövijaid viimati nägin…“
- Põhjuseid, miks sa Londonist lahkusid, oli teisigi.
Jah, 2014. aastal töötasin ja teenisin palju raha, aga ma olin selleks ajaks juba tähele pannud ka neid tõsiseid muutusi, mis Londonis aset leidsid. Üks näide. Minu vennalapsed käisid Londonis koolis, aga klassis, kus üks neist õppis, ei olnud peale tema sisuliselt enam mitte ühtegi eurooplast. Ma enne ei uskunud, aga kui pidin kord minema kooli vennalapsele järele, nägin isegi, et klassis, kus õppis 30 last, olid ainult tema ja veel üks teine laps valged! Mul ei ole mitte midagi ühegi rahvuse vastu. Samas on selge, et kõik rahvused toovad uude kohta kaasa oma kultuuri. Ja mis juhtub lastega? Lõpuks on kõik nende sõbrad peamiselt islamiusulised või aafriklased! Ja see oli tavaline kool. Erakoolid maksavad Inglismaal hullumeelselt palju. Et anda lapsele haridus erakoolis, läheks see maksma umbes 15 000 naelsterlingit aastas.
- Ehk oli tegemist kooliga sellises piirkonnas, kus elab palju sisserännanuid?
Ei. Ma toon veel ühe näite. 2004. aastal ostsin ma endale maja Lõuna-Londonisse, väga „valgesse rajooni“, kus elasid kohalikud, inglased. See piirkond paikneb kuulsa Wimbledoni kõrval. Aga kümne aastat pärast tuli mul see elamine maha müüa ühel väga lihtsal põhjusel – piirkond oli muutunud negriidseks getoks.
Aga see ei olnud ainus põhjus, mispärast ma olin sunnitud Londonis kolima ja mille pärast ma perega lõpuks Tallinnasse naasin. Muide, Londoni piires kolimist soovitati mulle koguni sealse politsei poolt!
- Miks?
Olin ühel õhtul koduteel, rääkisin parasjagu telefonitsi kellegagi juttu, kui mind äkki tõugati selja tagant tugevalt nii, et telefon kukkus käest maha. Samal ajal jooksis teine inimene mu eest läbi, haaras telefoni ja pani jooksu. Seal lähedal oli islamiusuliste pühakoda ja selle ees väike väljak – see kõik juhtus kuskil viieminutilise jalutuskäigu kaugusel minu elamisest. Nägin, et see, kes telefoni maast haaras, ühines ühe seltskonnaga pühakoja juures. Läksin nende mustanahaliste inimeste juurde, nad olid kuskil 20ndates eluaastates noormehed, ja ütlesin, et kuulge poisid, te tõukasite mind ja võtsite telefoni ära – ma kutsun nüüd politsei ja nemad hakkavad teiega asju ajama! Ja mis ma sealt vastuseks sain? Kui sa helistad politseisse, siis me pussitame sind!
Ma vihastasin selle peale. Ilmselt. Sest alates sealtmaalt ma enam asjade kulgu nii hästi ei mäleta. Adrenaliin tegi oma töö. Ma ei õigusta oma tegu, sest loomulikult ei teinud ma midagi head. Seda kõike rääkis mulle juba hiljem minu naine – et ma tulin koju, riietusin sportlikult, avasin oma tööriistakasti, võtsin sealt kaks haamrit, riputasin need vööle ja läksin tagasi sinna, kus ma enda röövijaid viimati nägin. Nad olid endiselt seal. Seal oli veel palju inimesi, sadu inimesi. Neil oli sel ajal veel ramadaan (islamistlik püha, kus on oluline koht palvetamisel, heategevusel ja paastumisel – toim). Need noormehed seal olid ka somaallastest islamistid.
- Mis edasi sai?
Ma ei tahtnud kedagi lüüa. Ma lihtsalt otsustasin, et võtan selle telefoni neilt tagasi. Ootasin sobivat hetke, siis jooksin nende liidri juurde ja lõin ta löögiga pähe maha. Istusin talle peale ja ütlesin, et poisid, andke mulle mu telefon tagasi või muidu ma hakkan teda peksma. Seepeale haaras üks neist kuskilt tabureti ja nad jooksid kambakesi mulle peale, et mind lüüa. Lõin tabureti tüübi käest ära, haarasin haamri ja lõin üht neist sellega. Nad nägid haamreid ja jooksid pühakotta, mina neile järgi. Ja muidugi õige pea saabus juba politsei, kes mind ei kuulanud ja lasi mulle gaasi. Sest mida nägi ja kuulis politsei? Valge inimene ründas ramadaani ajal kahe haamriga mustanahalisi! Valge terrorist! Sinna sõitis kokku oma kakskümmend politseinikku, et mind arreteerida. Hoolimata sellest, et ma püüdsin neile selgitada, millest kõik alguses sai, mind ei kuulatud. Kuigi ma ei avaldanud mingit vastupanu, olin ka haamrid juba maha pannud, sain politseilt veel elektrišokki. Politseinikud olid samuti enamjaolt mustanahalised, noh, võimalik, et ka moslemid. Igal juhul pandi mind lõpuks autosse ja juba järgmisel päeval istusin Brixton`i vanglas. Ülejärgmisel päeval viidi mind üle Belmarch`i vanglasse, mis on kõrgelt turvatud B kategooria vangla, kus istuvad terroristid, mõrtsukad jne. Muide, mind pandi ühte kambrisse istuma koos moslemiga. Iga päev palvetas. Pärast seda, kui ta sai teada, et ma solvasin islamistlikku pühakoda, ütles ta mulle, et sinuga on hana (tõlkes sinuga on kõik läbi)! Kusjuures ta suitsetas väga palju. Läksin ülemuste jutule ja ütlesin, et mehed, kuulge, mina ei suitseta, ma ei saa temaga ühes ja samas kambris olla. Ja mind pandi siis istuma koos poolakaga.
Mõned päevad hiljem saadeti mind juba kohtu ette. Mulle esitati viis süüdistust. Peamine neist ei puudutanud isegi haamreid ega seda, et ma olin jooksnud oma ründajatele pühakotta järele. Peamine süüdistus oli see, et ma olen rassist, kes solvas moslemeid nende pühakojas ramadaani ajal. Ja et neli inimest sattus minu pärast haiglasse. Nojah, teiste süüdistuste seas oli muidugi ka ründamine haamritega.
- Kuidas sul kohtus läks?
Alguses taheti mind lihtsalt istuma panna suurt midagi uurimata. See ei huvitanud kedagi, et hakatuseks ründasid nemad mind. Ma oleksin saanud viis kuni kümme aastat vangistust. Pääsesin tänu oma abikaasale, kes palkas kaitsjad. Tänu neile hakati lõpuks asja uurima, seal hulgas kaamerate salvestusi. Kokku oli neli kaamerat, lisaks pühakoja oma, aga selle salvestist pühakojast politseile ei antudki – see lihtsalt peideti ära. Aga ka nelja kaamera pildist oli kõik näha – kuidas mind rünnati ja kuidas üks meestest jooksis minu telefoniga minema, ja sedagi, kuidas mina naasin haamritega… Prokurör oli üllatunud, et minusugune inimene sellisesse olukorda oli sattunud. Isegi siis, kui politsei mind kinni pidas ja nad oma andmebaasidesse mu nime sisestasid, olid nad üllatunud, et kuidas selline mees on sellises olukorras – mu renomee oli puhas, mind teati tõesti kui superkokka, kellega on kõik tipp-topp. Mitte mingeid probleeme ja nüüd äkki selline lugu…
Kui mind kinni peeti, võeti mult hakatuseks kõik analüüsid – mitte keegi ei suutnud uskuda, et ma olen adekvaatne. Kõik näidud ütlesid aga, et veres ei ole mitte midagi – null. Isegi psühhiaater käis. Valgustas mu silmi, arvas, et ma olen hulluks läinud. Temagi oli üllatunud, et üks kokk oli sellisesse jamasse sattunud. (Muigab.) Ma ütlesin talle, et ma olen töötanud kolm aastat koos Gordon Ramsay`ga. Ta viskas nalja, et ahah, Gordon Ramsay, äkki on tema ka natuke selline (koputab meelekohale)…
Minu käest küsiti muu hulgas, et kust teil on selline väljaõpe sellises olukorras käitumiseks? Kuusteist inimest ründavad teid, aga teie tunnete ennast nii kindlalt ja valdate olukorda! Ma siis ütlesin, et olen teeninud Vene armees ja läbinud seal ettevalmistuse, kus ma ei tunne mingites olukordades hirmu ja tean, mida teha. (Muigab.) Ma poleks pidanud seda neile ütlema, sest selle peale öeldi mulle omakorda, et ah nii, sa oled veel kommunist ka – kommunist islami vastu!
- Lausa niimoodi?
Jah, mina vastasin omakorda, et ma tõesti ei armasta islamit, aga kommuniste veel vähem.
Kohtu eel pöördus mu abikaasa minu toonaste kolleegide poole, kellega olin aastate vältel koos töötanud, paljud neist olid Michelini tärnidega restoranide töötajad, ja nad kirjutasid kirja, kus kinnitasid, et midagi sellist pole minuga varem kordagi juhtunud – et ma olen täiesti normaalne inimene.
Juhtus see intsident 7. juunil 2014, vangist sain välja augusti alguses. Kui mind vabastati, sain jala ümber jälgimisvõru – pidin kodus olema kaheksast õhtul ja lahkuda võisin alles üheksast hommikul.
- Kaua see kõik lõpliku kohtuotsuseni aega võttis?
Seitse kuud. Viimasele kohtuistungile ei tulnud ründajate poolt mitte ühtegi tunnistajat. Muidugi olid nad kõik ka kriminaalid. Kui neid hakati pühakoja eest haiglasse viima ja enne veel läbi otsiti, leiti neilt narkootikume ja nad said selle eest isegi juhtumid kaela. Kaks neist olid Inglismaal illegaalselt.
Olles lõpuistungil ära näinud kaamerate salvestused ja kuulnud ära minu kaitsja kõne, mõistsid üksteist vandemeest kaheteistkümnest mu õigeks. Vandemeestest üks oli mustanahaline, võimalik, et tema oli minu õigeksmõistmise vastu.
Pärast istungit, kus mind süütuks tunnistati, tuldi minuga juttu rääkima. Inimesed küsisid, et kuidas ma sealt pühakojast tookord üldse eluga välja sain. Seda ma mäletasin, kuidas ma sinna läksin, ringi vaatasin ja mõistsin, et siit tuleks kiiresti väljuda – muidu maetakse mind siin elusalt. Jooksingi välja. Seal oli tõesti väga palju inimesi, kes lihtsalt esimese hooga ei osanud kohe midagi peale hakata, aga... kui neil oleks olnud käes kalašnikovid, oleks nad mu järgmisel hetkel seal kohapeal vagaseks teinud.
- Mis telefonist sai?
Sellel teemal ei olnud üldse mingeid jutuajamisi. Isegi viimasel istungil mitte.
Muide, kogu lugu läks mulle maksma 12 000 naelsterlingit – see sai makstud advokaatidele. Hiljem see summa osaliselt kompenseeriti, kuna mind tunnistati süütuks. Aga lõpuks läks see kõik mulle ikkagi maksma 7000 naelsterlingit.
- Politsei soovitas sul pärast seda Londonist ja koguni Inglismaalt lahkuda?
Päris nii mitte. Seda aga ütles tõesti kohe alguses üks mustanahaline politseinik ja hiljem ka prokurör, et kui sul on pere, naine ja laps, on sul parem sellest elurajoonist lahkuda, sest… sind leitakse üles! Nii me müüsimegi naisega oma senise elamise maha ja kolisime Richmond`i, samuti kenasse kohta Thamesi jõe kaldal. Meil oli seal väga ilus elamine, aga… kõik need muutused Londonis… Kui olin vanglas, siis tundsin, et ma ei taha enam Londonis elada. Verruga olin selleks ajaks lõpetanud. Viimati töötasin Londonis kompaniis, mille alla kuulus palju restorane – mina juhtisin selles kompaniis nende restoranide tööd. Isegi mõistad, et ma olin jätkuvalt ka väga hõivatud. Hakkasin mõtlema selle peale, et mille nimel ma siis lõpuks elan! Et käia tööl ja tegeledagi ainult sellega, nii et justkui peret polekski? No ja lisaks see intsident…
- Asjad kokku ja… Eestisse?
Alguses mõtlesime, et läheks Hispaaniasse, meil oleks olnud seal kasutada väike majake. Mulle väga meeldib seal, aga hispaania keelt ma suurt ei räägi ja seal ei räägita jälle väga inglise keelt. Sellepärast oleks olnud keeruline.
Siis sõitsin millalgi Tallinnasse ja vaikselt hakkas tekkima mõte naasta. Asusime peagi siin elamise järele ringi vaatama. Kolisime perega Tallinnasse veidi enam kui kuu aega tagasi. Sain kohe ka tööpakkumisi erinevatelt restoranidelt, aga ma ei taha neis enam töötada, aitab. Mul oligi mõte avada hakatuseks üks väike pitsakoht. Mul on palju ideid, kindlasti tahaksin avada veel ühe koha, aga eks aeg näitab.
- Kuidas sa siinsesse ellu sisse oled sulanud, on olnud mingisuguseid raskusi?
(Muheleb.) Mitte mingeid. Mulle meeldib siin kõik, mulle meeldib ilm jne. Mul on nüüd ju ka rohkem aega. Ma saan rohkem suhelda oma vennaga, oma vanade sõpradega. Londonis olime me ainult kolmekesi – mina, minu naine ja meie poeg. Mitte kedagi ei näinud, oli ainult töö. Siin on hoopis teine atmosfäär, ma saan siin teha, mida soovin. Tallinnasse naasmine, ma leian, oli ette määratud. Saatus tahtis nii. Ma tean täna, et London, millesse kunagi kohe armusin, ei ole enam minu jaoks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.