Taliban võttis Eesti filmitegija vangi

Eesti filmirežissöör Vahur Laiapea kirjeldab uskumatuna kõlavaid sündmusi, kuidas ta Afganistanis Talibani pantvangiks langes ja seejärel veel kaks kuud vanglas viibis vahendab Postimees.

Pommivöö visati sülle

Saatusliku 18. aprilli varahommikul kella nelja paiku startisid Laiapea, ta sõber Mohsin, nende usaldusisik ja autojuht umbes 70 kilomeetri kaugusel oleva Shindandi poole.

Kui nad olid jõudnud ühele kitsale linnatänavale, siis kohe pärast kurvi läbimist olid nad ühtäkki ümbritsetud neljast-viiest autost, milles olid relvastatud mehed. «Teadmatus ja hirm oli väga suur,» meenutas ta.

Laiapea kirjelduse järgi tõmmati neid autost välja, pandi teise autosse ja viidi esialgu lähedalasuvasse sisehoovi. Sealt viidi nad majja ühte tuppa, kust neilt võeti kõik ära, alustades kaamerast ja lõpetades abielusõrmusega. Kokku võeti ära umbes 15 000 euro väärtuses kraami.

Laiapead ja ta sõpra Mohsini hoiti Talibani käes kokku 30 tundi. Laiapea kirjeldas üht kõige ärevamat hetke, kui tema sõbralt küsiti, kas Laiapea on moslem. «Sõber vaatas otsa ja noogutas kõheldes. Minagi noogutasin, et äkki see aitab, kui ma end moslemiks tunnistan.»

Seepeale läks üks Talibani liikmetest toa teise otsa, võttis sealt pommivesti ja viskas selle Laiapeale sülle, ise öeldes, et tõesta siis, et oled valmis enesetapurünnakut tegema. Laiapea tõdeb nüüd, et see oli loomulikult provokatsioon.

Pärast pommivestiga ähvardamist viidi Laiapea ja ta sõber õue peal asuvasse kuuri ja pandi jalgu- ja kättpidi ahelaisse, et nad ära ei saaks joosta. . Laiapea meenutab nüüd, et vahepeal neid isegi vabastati ja anti süüa ning lubati puhatagi. Siis aga pandi nad uuesti ahelatesse.

Haud ja automaatrelvad

Oli ka olukord, kus neil kästi auto pagasnikusse ronida ja siis aeti nad sealt jälle välja. Pilkases pimeduses viidi nad mõnesaja meetri kaugusele, kus oli üks hiljuti valmis kaevatud haud. «See oli vastikult madal ja mudane,» meenutas Laiapea.

Järgnevat hetke peab Laiapea kõige kriitilisemaks: nad olid seal haua juures ja nende selja taga olid automaatrelvadega mehed. Nii lavastati nende hukkamine. Laiapea usub, et nii taheti neid psühholoogiliselt piinata.

Samas aga ei piinatud ega pekstud neid füüsiliselt kordagi. Laiapea usub, et selle taga on püüdlused kohe algusest peale nende kinnivõtjatega hea inimlik kontakt luua.

Pärast haua juures seismist viidi pantvangid teise ruumi, kus nende juurde tulid keset ööd kaks meest, kes rääkisid 100 000 dollari suurusest lunarahast ja väitsid, et Laiapea ja ta sõber on ühele teisele Talibani grupile maha müüdud.

See osutus aga valeks ja 30 tundi pärast kinnivõtmist vabastas Taliban Laiapea ja tema sõbra. Samas tunnistab Laiapea, et ka pärast seda, kui nad autost vabaks lasti, kartis ta, et neid võidakse maha lasta.

Kas ta mõtles ka vangistajate käest põgenemisele? Laiapea sõnul ei mõelnud ta põgenemisele kordagi. Tema eesmärk oli ellu jääda ja selleks püüdis ta olla võimalikult koostööaldis.

Vanglas õnneks ei piinatud

Kohe pärast Talibani käest vabaks laskmist tulid kohale kaks julgeolekujõudude maasturit, neist tulid välja mehed, kes lükkasid Laiapea ja ta sõbra asfaltile pikali ja katsid nende silmad ning sidusid käed kinni. Veidi hiljem, kui julgeolekujõud olid aru saanud, et kinnipeetud pole ohtlikud, seoti nende käed ja silmad lahti.

Seejärel olid nad Herati vanglas kolm päeva, misjärel viidi nad Kabuli. Ehkki Laiapeal ei lubatud lähedastele teadet saata, kohtus ta Kabuli suunduval lennukil inimesega, kes lasi tal telefoni sõnumi valmis kirjutada ja pärast maandumist saatis selle sõnumi Laiapea lähedastele.